Kollane press on kõiges süüdi!?

 (2)


Nurinat teemal, kuidas rahvas ei usalda ajakirjandust, kuidas meedia kolletub ja ajakirjanikud on “rahva poole üle läinud”, kuuleb sagedasti, usalduse langust näitavad ka uuringud. Eestis on väikese riigi kohta rohkelt igat värvi ajakirjandust. Meelelahutusele orienteeritud meediat ostetakse rohkem, sellest räägitakse palju. Mis pole ju uudis – kollane meedia on kogu maailmas agressiivsem, rahvalähedasem ja seetõttu ka loetum.  

Kollasele võib ette heita nii mõndagi: pseudokangelaste tekitamist ja nende pseudoprobeemide kajastamist. Nuriseda võib ebakompetentsete toimetajate-ajakirjanike mugavuse üle: rahvale söödetakse järamiseks ühtesid ja samu nimesid, sest nii on lihtsam – meediast toituvad kangelased on alati nõus vastama ja kõige kohta midagi arvama. Nende ümber keeratud vaht loob seebimulli-maailma. Kas see on aga Eesti ajakirjanduses päris probleem? Seltskonnabeib, kelle tragikoomilisi tegemisi tabloid ja seltskonnaajakirjad järjekindla usinusega kajastavad, ei ole kollase ajakirjanduse mõistes mõttetu kangelane, vaid selle niši staar. See on meelelahutus koos oma staarikeste ja nende murede ning rõõmudega. Sellesama haip-beibi tegemiste lahkamine aga näiteks Eesti Päevalehes või “Aktuaalses kaameras” oleks probleem, mis paneks tõsiselt nördima.

Samal teemal:

Muusikast paralleeli tuues: me ei hinda ju Niki “Na-na-naa-d” samade parameetrite järgi kui Arvo Pärdi Esimest sümfooniat? Me ei küsi Niki loo autori käest nõudlikult, kus on tema laulus teemaarendus, kuhu jääb crescendo? Me ju teame, et Niki laul on meelelahutuslik kiirtoit, puhas äriprojekt, ja suhtumegi sellesse nii. Pärt on aga tõsiselt võetav: tema loodud muusika rikastab sisemaailma ja harib kuulajat, ta pakub elamust.  Ei tule mõttessegi neid kaht muusikastiili omavahel miksida või kuulutada üks neist mõttetuks, kuna ta ei vasta teise stiili kriteeriumitele. Üsna pentsik oleks Nikile ette heita, et tema pärast devalveerub Eesti muusika tervikuna. Mõlemal heliloomingul on piisav hulk kuulajaid, nõnda nagu ka ajakirjanduses jätkub lugejaid nii kollasele kui ka valgele meediale.

Kollane vahutab, valge mõtestab

Ostes ja tarbides kollast ajakirjandust peab lugeja arvestama, et see ei pretendeerigi viimase instantsi tõe väljaselgitamisele ega usaldusele. Nagu laadaplatsil ikka: kes kõvemini karjub, saab rohkem leheruumi. Kes end rohkem paljaks rebib, selle pilti näidatakse suuremalt. Peaasi, et lugejal oleks lõbus. Mida rohkem verd, seksi ja paljastusi, seda paremini lugeja (nagu kogemus näitab) oma meelt lahutab. Pidades siiski silmas, et ka kollane ajakirjandus peab alluma reeglitele: avaldada ei tohi väljamõeldisi ega laimu, arvestama peab laste huve ning asjaosalistelt alati kommentaari küsima.

Kollasel ajakirjandusel on teemade ettesöötjana kindel koht ka valge ajakirjanduse taeva all. Kõmule orienteeritud tabloidis või seltskonnaajakirjas saab tõstatada ühiskondlikult olulisi teemasid, mis on jäänud kvaliteetajakirjandusel kahe silma vahele või sinna sootuks ei sobi. Näiteks tõi soomlaste kõmuajakiri Hymy esimesena avalikkuse ette Soome nüüdseks endise välisministri Ilkka Kanerva siivutud sõnumid striptiisitarile. Tagasi astus tipp-poliitik aga peaasjalikult kvaliteetajakirjanduses esitatud nõudlike küsimuste pärast.

Ajakirjandusel on üks toitumisahel: kollane mängib teema suureks, vahutab ja skandaalitseb, valge analüüsib ning mõtestab. Sellises koostöös võivad sündida tõeliselt uurivad ja üldistavad, ühiskonda eetilisemaks muutvad artiklid.

Kollasevaba kvaliteet peab jääma

Loe veel

Kollasele meediale on ajakirjanduse laadastumise pärast hea näpuga näidata, sest see on süüdlase leidmiseks – kelle pärast rahva usaldus on kahanenud – kõige lihtsam viis. Kollase meedia ni‰ist tulenev käitumine pole minu meelest ajakirjanduse usaldusväärsuse vähenemise põhiprobleem. Mind häirib hoopis meelelahutusreeglite kandumine tõsisesse ajakirjandusse. Loen Eesti ainsa majanduslehe esiküljelt paljastavat lugu advokaadist, kes sahkerdab ja susserdab, ning mõni päev hiljem teadet, et huvide konflikti advokaadi tegevuses ei tuvastatudki. Tahaksin, et tõsine ajakirjandus võtaks vastutuse, et ta ei oleks võimu ja poliitiliste ringkondade jaoks manipuleeritav. On kurb, kui uudisenäljas kvaliteetajakirjandus neelab aplalt alla kõik neile ette tilgutatu, tausta ja fakte korralikult kontrollimata, teemasse süvenemata. Ainsa eesmärgiga, et leht “müüks” – et võidujooksus kollase ajakirjandusega mitte maha jääda, sest kelle käes on lugejad, sel on reklaamiraha ja omanike rahulolu.  

Kuulen murelikelt kolleegidelt pidevalt, kuidas kvaliteetlehtede toimetustes käivad vaidlused selle üle, kas tuua sisse kollase ajakirjanduse staare ja teemasid, et paremini müüa. Soovitan kolleegidel seda mitte teha. Lugejate hulka peaks suurendama vahenditega, mis on kättesaadavad kvaliteetajakirjandusele. See on kallim. Jah, see nõuab tööd ja süvenemist ning kulutab inimressurssi, aga on seda väärt. Sest isegi väike eestlane väärib oma ja head – kollasevaba – kvaliteetajakirjandust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare