Kolm eesti poeeti propageerivad eestimaist haikuvormi

Eesti ja jaapani haikut eristab värsimõõt, ent mõlemad püüavad ajavaimu sõnastada.

Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste trio tegutseb taas. Sedapuhku on Künnapi eestvedamisel jõutud uue luuležanri, eesti haiku loomiseni. Jaapani haiku värsimõõt on teatavasti 5-7-5, ent kolme poeedi väitel ei sobivat see meie keelerütmiga. Selle asemele pakuvad nad värsimõõtu 4-6-4, mis huvitaval kombel annab täpselt kokku kolme luuletaja nimede silpide arvu. „Kirjutatakse põhiliselt eestlasele, eesti olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses,” iseloomustavad autorid sellise luule eesmärki.

Õnnelikul kombel on autorite initsiaalid leheservadesse nii hästi ära peidetud, et esmalugemisel võivad need märkamata jääda. Ka eessõnas öeldakse, et autorimina hajumine on pigem hea asi. Ise omistasingi niimoodi lugedes pidevalt värsse valele autorile. Ei ole see ikka nii lihtne, et kui jutt käib joogist, on kirjutajaks Rooste, kui toidust, siis Sinijärv, ja kui loodusmaagiast, siis Künnap. Või kellele teie meelest võiksid kuuluda read nagu „Metsast kostab / isakaru mõ-min / hästi räägib” või „Võtame ööd / rahulikult nagu / puhast viina”?

Tundub aga, et selles kogus domineerib žanri loonud Künnapi jäme hääl, mis lausub sõnu nagu „Sale must siug / saagu sinu suvi / nagu jõgi” või „Üle tühja / tagavaatepeegli / välgu mõrad”. Künnap on vorminud ka raamatu välise kuju, mis lausa nõuab, et teos tasku pandaks ja sealt sobival hetkel välja võetaks. Ja nii mitu korda päevas.  „Ilus raamat / kole aga nukker / nagu elu,” ütleb Rooste lõpetuseks.

„Eesti haiku”

Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv

Näo Kirik 2010