Kolm, keda miski ei seo

 (6)
Kolm, keda miski ei seo
Marko Mumm

Maario Essa, Jaak Jõerüüdi ja Juhan Maiste luulekogud on üksteisest täiesti erinevad.

##Neid kolme autorit ei seo miski peale selle, et nad luuletusi kirjutavad. Ei vanuse, kuulsuse ega eriala poolest saa neid kuidagi isegi paarikaupa ühendada. Aga kõik nad on sel aastal luulekogu välja andnud ja kui järele mõelda, siis on selleski päris palju ühist.

Kõige naljakam kolmest on Maario Essa. Iseenesest pole ju midagi üllatavat selles, et inimene on 16-aastane, kirjutab luuletusi ja usub anarhiasse. Tõenäoliselt kirjutavad umbes pooled samavanused Essast paremini ja pooled halvemini. Raamatut, mis sõna otseses mõttes kubiseb riimidest nagu rammu : sammul, peksa : vitsa ja nurme : Salme, muidugi igaüks välja andma ei hakka, kui just kole pohmell kallal pole. Riimis luulet on mõtet avaldada kas väga head või üldse mitte.

Kelmikaks muudab Essa raamatu asjaolu, et selle eessõna on kirjutanud Tõnu Trubetsky, kujundanud Raoul Kurwitz ning välja andnud Sirje Endre ja Urmas Ott. Nii tekib mõte, et grupp prominente on alaealise arvel lihtsalt halba nalja teinud. Samas pole mingit argumenti, miks nad seda tegema pidid. “Sõpru pole, tuttavaid ka, koolis iga päev ma peksa saan,” on Essa kreedo. Ega sellele midagi sisulist lisada olegi.

Essa vaimne isa on Trubetsky. Paraku ei saa öelda, et ta oleks teine Trubetsky, pigem kahesajas. Anarhia, mootorrattad ja rokk on eesti luules absoluutselt läbinäritud teemad ja Essal pole midagi lisada. Kõik riigikogulased tuleb ära tappa ja kõik ministrid on lastetapjad (“Seaduslikud vargad”). Sama möla võib iga aguli viinapoe ees lõpmatuseni kuulata.

Samas on Essal üks tähelepanuväärne omadus – tal on madal sotsiaalne valulävi. Tema tekstide taga on suur mure ebaõiglase ühiskonna pärast, mis ei pääse mõjule üksnes abitu värsistamisoskuse tõttu. Tundub, et autor võiks end kehtestada proosas, sest eessõnas toodud proosakatkend on kindlasti parim tekst raamatus. Aga ka näiteks “Eesti põllumajandus” või “Parm” näitavad, et vähemalt ühiskonna valupunktide tajumisest Essal puudu ei tule.

Jaak Jõerüüt on ennast prosaistina ammuilma kehtestanud ja seetõttu võiks hoopis temalt oodata luule ülenarrativiseerimist. Midagi säärast aga “Uues raamatus” pole. On väga täpne ja sihipärane sõna- ning kujundikasutus. Iga luuletus on vormiliselt täiuslik, samas aga omapärane. Kümmet punkti Jõerüüdile siiski panna ei saa, selleks on tema kogu liiga hüpleva meeleoluga. Kord kinnitab autor, et tema jalad, süda ja silmad on jäätunud, samas jälle võib ta olla suvalises kohas õnnelik. Peamised on siiski talve, lume ja kõleduse pildid. Just tardumuse ja tühjuse kujutamises avaldub Jõerüüdi anne kõige paremini (“Õhtu, mis põgeneb käest”, “Mäletan õnnetut musta kutsikat”). Samas kumab paljudelt lehekülgedelt (“Lillede lõhn”) intiimset soojust, mis muudab “Uue raamatu” talvise päikeseloojangu sarnaseks.

Jõerüüdi raamatu väärikas puänt, aleksandriinis kirjutatud “Vanaaegne pühendusluuletus” sobib tuntud mõisauurija Juhan Maiste luuleraamatu põhiheli iseloomustamiseks. Ka Jõerüüdil on mitu luuletust seotud rännumuljetega, Maistel on see teema domineeriv. Maiste patustab aga vahetevahel sama asjaga, millega Essa igal leheküljel ja Jõerüüt mitte kunagi – tapab riimi huvide pärast mõtte. Muidugi on tore riimida “barokk” ja “sokk”, aga tegelikult ei tõesta see mitte midagi ja sama hästi võib barokkehitist võrrelda alpikanni või lumeleopardiga.

Kui sul on sada lammast

Maiste kuritarvitab üsna jõhkralt oma rännumuljeid. Suvaline postkaart näitab Lääne-Euroopa arhitektuuriväärtusi palju ilmekamalt kui kõige geniaalsem värss. Kui näiteks luuletuses “Me naised Oxfordi linnast” asendada Oxford Viljandiga, saab aru, kui ülespuhutud säärane lääne ees lömitamine sisuliselt on. Prevaleerima jääb mulje, et Maiste pakub lugejale oma rännupäevikut. Aga päevik ei ole võõrastele lugemiseks, selles tema põhimõte ongi.

Maiste paremad luuletused on need, kus ta ei üritagi oma segaseid rännumuljeid edasi anda, näiteks “Kui sul on sada lammast”, milles toreda luulelustiga sõnastatakse väga eksistentsiaalne põhimõte: isegi kui sul on sada lammast, ei tohi ühtegi neist karjaseta jätta.

Loe veel

Sellist toredat tekstiloomise mängu on Maiste raamatus mujalgi. Ja kui lugeja saab aru, et inimesel on olnud tore kirjutada, siis võib talle andestada ka liigsest riimimislustist tekkinud lapsused.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare