Kolm nädalat sügistormis ümber Euroopa
17. oktoobril Amsterdamis
Nüüd siis esimest korda netis. Üldse ei aimanud, et nii tugevaid taganttuuli saab, kolme ja poole päevaga olime Kielis, vahele teinud vaid kahetunnise kütuse- ja veetankimise Gotlandi idarannikul Slites. Seni oli teada, et väledama jahi ja heade tuultega sõidetakse Kieli peatusteta viie päevaga.
Üleeilne öö oli kõige koledam, Saksamaa ja Hollandi kohal Põhjamerel, Friisi saartest ülalpool. Täielik pimedus, taevas pilves ja Läänemerel harjumuspärased kuu ja tähed kadunud. Lisaks ehmatavatele paadihäältele, mida valgel ajal kunagi kuulda ei lasta, käisid pea kohal mõned linnud ja karjusid arusaamatusi. Kohkusin küll.
Põhjameri on kohati üsna kõhe, meremärkidega on paras segadus, asjad, mis kaardil, ja asjad, mis looduses, alati ei klapi. Lisaks rida pirakaid meremärke, mis on valgustamata, avastasime seda mõni tund enne loojangut. Sai siis igaks juhuks haake tehtud, sest üldse ei taha neile 10–12 sõlmega otsa lennata. Kõige suuremat lainet saime kah ilmselt tol ööl. Suurust ei tea, kuna midagi ju ei paista, aga jaht niheles ja rullis, nii et liikuda sai vaid käte abil.
Amsterdami südalinnas on Sixhaveni sadam. Hästi ilus, aga täis ja kitsas. Paras nikerdamine oli 12 x 7 m jaht sinna libistada. Üldse ei paista, et merehooajaga oleks siinkandis mingi lõpp tehtud. Läänemeri ja Põhjameri olid kuni Hollandi rannikuni aga päris tühjad. Kokku umbes neli jahti, kahtlemata poolakad – kes muu nii hilja väljas oleks.
Lasime just kapten Karmoga Diana kummipaadi vette, panime mootori külge, otsisime merekütusetanklat ja tiirutasime Amsterdami vanalinna kanalitel, kuni isu täis. Siis paat kanali äärde kohviku ette nööriga kinni ning nüüd läheb järjest latte’t ja võileibu, mis kole. Hirmus hea on vähemasti hetkel. Kinnitan, et alles teist päeva, sest kuigi meil vedas Läänemerel tuultega ja tormi ei tehtud, on järjest haoandmine paras stress.
Ööd on kõikjal vastikud ja kurnavad. Põhjamerel ei maksa suuremate laevateede lähedusse tikkudagi, täiesti hullumeelne liiklus, meeletud tankerid, konteinerlaevad. Rääkimata asjadest, millest kohe aru ei saa, mis nad on, kuhu ja kui kiiresti nad liiguvad ja miks neil sellised närvesöövad tuled on, millest kusagil mingit infot pole.
Omaette navigeerimispeavalu on hoovused ning tõusud-mõõnad – alguses üsna ebamaine, kui liikumatute vetega harjunud oled. Edasi pidid aga ilmad käest minema, teateid ei julge lugedagi. Siin linnas paistab küll täitsa puhas ja ilusate mahakukkunud lehtede sügis. Hästi pisut üle 20 kraadi sooja, tänavad võrratut sügisgarderoobi täis, kannataks nädalaid olla küll.
Meelde tuli ka kunagine saunajutt: siis kui jahiga Amsterdamis oleme, saab välja viidav kraam tõmmatud mastitoppi. Sinna ei roni ju ükski piirivalvepeni. Vee sees käivad tuukrid küll jahti altpoolt vaatamas, kui tahtmine tuleb. Ilmselt tuleb.
23. oktoobril Cherbourgis
Jälle mina. Asjad, mida kartsime alguses, saabusid 18.–20. oktoobril. Olime parasjagu Inglise kanalis. Amsterdami-Cherbourgi etapp oli 16–18 m/s vastutuule ja kõige-kõigemate lainete pärast päris hull. Selline suur ja suhteliselt kerge jaht nagu katamaraan hüppab suurtes vastulainetes lubamatult ja kolgib seesolijad läbi.
Ahtripoolsetes kajutites oli vist võimalik rohkem magada, kuigi kui ise proovisin, siis sai paadi kõhualune lainetelt selliseid lakse, et jalad löödi voodist õhku. Kuid vöörikajutites kerkib koist terve su keha, kui nina laineharja ületab ja alla orgu kukub. Külili lamades surutakse laineorus ribid kokku, und saab vaid selili. Ettevaatamatu kehanihutus (lahti)riietumisel, ja leiad end peaga laest. Tekk lendleb lihtsalt mööda kajutit.
Lainest hoolimata praadisime kiirpeatuses Boulogne’is viina vastu vahetatud värsked tursad-lestad (üks õnnetu krabi oli ka, kuid kellelgi ei jagunud jaksu teda keeta). Minu kõht võttis kalad tänuga vastu, kuid viis minutit hiljem söödud pooliku apelsini viljaliha saadeti peagi tagasi, nii et tehnilises mõttes päris oksendamiseta ei pääsenud. Keset nõudepesu tundus see aga rohkem aevastusena, pärast oli iseäranis selgepilguline olla. Otsekursil paistis süsimustade äiksepilvede vahelt valusalt tulipunane päikeseloojang, aga halva ilmaga ei meenu pildistamine ju kellelegi. Öö läbi antigi vihma ja pisut kagus plagises äike, hoidsime eemale.
Vett pritsib suuremas vastutuules kõvasti, seda justkui mäletasin. Ühel hetkel keerab siinne segu end nii soolaseks, et läkastad pärast valangut nagu jõuad, aga maitse jääb hammaste vahele krigisema. Silmad tulitavad, hõõrumine on vaistlik ja arulage. Nägu jääbki vahi lõpuni kipitama.
Unega on nendes lainetes kehvasti. Öistes vahikordades tuli hirmus tukk peale, nii et liiga palju ei saanud varasemat und olla. Linnud enam ei kõnetanud, küll aga kuulsin paaril korral täielikus pimeduses kellegi heledat nuttu. Arvake, kas julgustab – istud ning vahid radarit, aga keegi halab väljas nurga taga. Peab mingi unepuudus olema.
Lääne- ja Põhjamerest jäi meelde veel niipalju, et keset avamerd kukuvad taevast tekile mingid linnud! Ise täiesti väsinud, liigutada ei jaksa, tõmbavad küüru selga ja lasevad end pildistada. Mõne puhul oli tegu päris karmi navigatsiooniveaga, arvestades sadat miili tuulepoolse kaldani. Enamasti väikest tüüpi, teevad ette tihase näo, üks tegi ka varblase oma, aga ei tea, kes tegelikult oli.
Cherbourgis oleme ilmselt veel teisipäevani ja ootame, et tuul ümber mõtleks. Seni on tõesti vaid hullemaks läinud, aga midagi peab varsti juhtuma. Jaht sai neil veepäevil piisavalt tappa, et paar asja ära lõhkuda. Kuna tarvikutepoed on kinni, rentisime seniks auto.
29. oktoobril La Corunas
Cherbourgis läks neli päeva. Arvestades kartusi Biskaia lahe osas (kapriisne 400-meremiiline tükike Atlandi ookeani Prantsusmaa ja Hispaania vahel), oli see hea.
Biskaia peal on õhk jube märg ja ilus. Õues vihma ei saja, lainet ei lenda, aga mõne hetkega oled täiesti märg. Ka jahis sees olles saab suurepäraselt märjaks, piisab vaid riiete vahetamisest või koisse magama ronimisest. Kõik riided, mis parasjagu seljas ei kuiva, on märjad. Kois ootavad ees hoolikalt märjutatud linad. Puhta pesu kotist saab hästilõhnavat märga pesu.
Tuli välja, et külmad ja märjad linad on paremad kui soojad ja märjad linad. Esimeste puhul saab keha rahus linade kuivatamisega tegeleda ning ise võib muretult uinuda. Teisel juhul hakkab kohe õudselt palav, õhku pole, kõik on märg ja kleepuv. Külmade ja märgade linade võit selgus tegelikult alles siis, kui hakkasime elektrit kasutavaid aparaate (nagu kütteseade) ükshaaval välja lülitama.
Selgus, et ühe mootori generaator, mis valmistab elektrit, ei tööta. Ei tööta seal, kus ta oli väikesest peale olnud, ega ka teisel mootoril, kus ta polnud varem kunagi käinud. Pärast öeldi telefonis, et Lissabonis ootab uus generaator. Meil on aga elektrivoolu nüüd ja kohe ja palju vaja, et säiliks eluks hädavajalikud ressursid, näiteks siidrid, juust ja pardiliha. Öösel ja uduga võiks töötada ka radar.
Radar on muidu hästi tore gadget, aga vaalu see ikka üldse ei näe. Nende jaoks peab Karmo vahti panema, tema näeb kohe. Vaaladel endal on kahjuks täiesti ükskõik, mis toimub. Seni, kuni neile otsa ei sõideta. Kui aga niisama mööda sõidad, ei tee nad palju peale vee puhumise ja saba kergitamise. Saba on vaaladel kohutavalt suur! Vaalade endi suuruse kohta täpset sõna ei meenu. Vaalasuurune?
Tegelikult ei märka radar ka delfiine. Niiviisi on kerge tekkima küsimus, miks see masin meil üldse mastis ripub. Delfiinid tulid kohe esimesel ööl, natuke pärast nelja. Esimene öö oli niigi elev, nimelt selgus, et kiiluvesi helendab! Jah. Paadi mõlema kere sabas on pikk kiiluveejutt, mis särab vees, nagu oleks tegu kahtlase keemiaga. Aga siin on lihtsalt seda tüüpi vesi.
Sama tüüp on Punases meres, kus sukeldud, soovitatavalt kottpimedas, ja vehid käega oma nina ees. Helendav jutt jääb maha. Olin siin just toibumas helendava kiiluvee võludest, seisin vasakus pardas ja põrnitsesin vapralt pimedusse.
Vasakult lähenes paadikerele väga kähku torpeedo, ka helendav kiiluveejutt sabas. Otse keskpardasse – see oleks kõige ohtlikum tabamus. Kohkusin ja jõudsin vahikaaslasele midagi roppu kraaksatada, torpeedo sukeldus vasaku kere alla ning ilmus nähtavale ees, kahe kere vahele pingutatud võrgu all.
Selles mõttes on katamaraanid ka loomadele huvitavamad – delfiinid saavad ees kahe kere vahel keksida. Esimesele seansile kogunes neid viis. Hüplevad veerandtunni, siis tüdinevad ning käivad kusagil ära. Võib-olla on järgmised hoopis uued, raske näo järgi vahet teha. Hispaaniale lähenedes olid nad igal juhul paksemad, kuid kargasid veest kõvasti kõrgemale kui Prantsuse omad.
Brestist La Corunani, kus ollakse hetkel, läks kokku 57 tundi. Oli päikest ja udu ja kuppelmaastiku taolist lainet ja pikalt spinnakerisõitu ja natuke draamat pimeduses spinni ühes tükis kättesaamisega. Spontaanne pärastlõunane viinajoomine lõppes nimelt geniaalse ideega vana (aga ilus!) spinnaker üles kiskuda. Kuus rõõmsameelset hakkajat kutti, läkski vaid minuteid.
Loomulikult magas hiljem kuuest tegelasest neli ning kaks kainenenud vahisolijat vahtisid murelikult aina enam külje poole keeravat tugevnevat idatuult ja jahti raputavat sadakonda ruutmeetrit isemeelset purje. Aga siis sai sõna öeldud, joostud ning käsi liigutatud ja puri oli märja, kuid tervena käes. Seepeale tuligi pardipraad. Minu meelest õiglane.
La Coruna on täitsa Hispaania loodenurk. Järgmiseks on idee kohaselt Lissabon. La Coruna on põhimõtteliselt Pärnu, sisemaa turiste on siin palju. Ja muidugi on absoluutselt kõik kohad pühapäeval kinni. Kust me selle piima ja tomatid nüüd ometi saame? Meretänava äärne sammastealune kohvik aga veab välja, kuigi valge kuum šokolaad pistaatsiatega ajab südame rohkem läikima kui Inglise kanal.
1. novembril Lissabonis
Sellest, et spinninguga ei saanud üldsegi kalu kätte, polnud viga. Portugali lääneranniku kant on nii tihedasti kalavõrke täis, et ankruvintsiga mõne välja vinnamine ja paari kala laenamine oleks lihtne, aga ebaviisakas. Ajasime siis lähedusse sattunud kalapaate taga ning vahetasime jälle seda ülimat valuutat – pooleliitrist Stolichnayat – eri veeloomade vastu.
Kalapaadid on üsna brändi-truud – ühest paadist saime vaid üht tüüpi veelooma, nii et mitmekesisema menüü huvides tuli jälitada mitut. Ühest anti valget kala, teisest hoopis kaheksajalg.
Kaheksajalg oli üks tusane loom ega tahtnud selles kastis, milles ta meile saabus, sugugi püsida. Keerasid korra pilgu kõrvale ja hetkega oli kokpiti põrand kombitsaid täis. Iminapad kleebivad väga. Aga läks kuulekalt paariks tunniks ahju ning punase veini ja teriakikastmes oli tõsihea. Värskemalt vist enam ei saa.
Linnud ei rahune ka lõunapoolsetel vetel. Endiselt on varblasetüüpi ja maa, mitte merelinnud. Lendavad laeva sabas, kuni selle kätte saavad, ning on tunduvalt söakamad kui põhjapoolsed, suunduvad nimelt kohe peauksest sisse ja kööginurka.
Esimene Portugali oma, hästi varahommikune, puhkas hetke leivakasti otsas, pettus korduvalt akendes, kuid leidis ise ukse. Teine süüa-juua ei tahtnud. Laskis end pihku pigistada ja õue toimetada, kuid lendas varsti sisse tagasi ning kakas laua peale. Juustutaldrikus ja basiilikupõõsas kakerdamine oli meie jaoks viimane pisar, tõstsime maaroti kummipaati. Toidu viskasime muidugi ära.
Sõge lind ei soostund ka seal puhkama, tegi ahtri taga õhus pika tiiru, üritas meid veel kätte saada, vehkis mis kole, aga oli täitsa läbi ja kukkus kiiluvette. Õnnetu pealt vaadata. Kaladest on ikka vähem kahju.
Aga elektroonilised masinad on meie sõbrad. Nagu ämblikudki. Ütlevad meile peamiselt, kus oleme, aga kuuleb ka muud vajalikku pudi-padi, kui vaid viitsid-oskad nendega tegeleda. Kui mitte, haaravad masinad initsiatiivi ja tegelevad sinuga ise. Neli minutit vaikust on maksimum. Siis hakkab pihta.
Navtex: värske portugalikeelne ilmateade, ehk on huvi? Radar: see kalapaat on meile lähemal kui pool miili! Jälle Navtex: mõttetud poid kuskil Hollandi sisevete pärapõrgus täna öösel veerand tundi ei vilgu. VHF-raadio nõuab, et tingimata tuleb ta just nüüd vahetada 16. kanalilt ümber uuele kohustuslikule kanalile, milleks osutub seesama 16. Autopiloodi kaasaskantav pult läheb kohe hulluks, kuna kaotas sideme temast nelja sentimeetri kaugusel asuva keskusega. Siis saabub igatsetud teade, et eelmine, viis minutit tagasi saadetud teade kaheksapallise tuule kohta kusagil Põhja-Sˇotimaa mägijärvel enam ei kehti, tuul on juba mujale läinud. Seepeale karjub jälle pult, et keegi muutis üleval temalt küsimata kurssi.
Igav nende loomadega juba ei hakka. Et sadamas öösel und saaks, tuleb õhtul masinatega eraldi tegeleda, neid rahustada ja unne suigutada. Muidu tuleb ärev öö.
Minu reisi lõpp ehk Lissabon oli 31. oktoobril käes. Kaks päeva hiljem jätsin haledal meelel Dianaga hüvasti, korraks kohtusime veel Portugali (ja kogu Mandri-Euroopa) edelanurgas Baleeira sadamas. Sealt lahkus Diana Maroko suunas ning jõudis 8. novembri õhtuks Kanaaridele.
