Kolm päeva Lõuna–Inglismaa mudaväljadel
Reis Lõuna-Inglismaale, Somerseti maakonnas asuva Glastonbury külje alla tuhandehektarilisele farmimaale rokkima võttis aega 12 pikka tundi jadas takso-lennuk-rong-metroo-rong-rong-buss. Kui suur matkaseljakott oli juba kehaga üheks saanud, ootas mind veel ees poolteist tundi mööda mägesid üles-alla ronimist, otsides pressikeskust, mis oli kuhugi ümber kolitud, kuid mille uut asukohta ei näinud teadvat keegi.
Kommunikatsioon, õigemini selle puudumine osutus ka festivali üheks suurimaks nõrkuseks. Näiteks räägiti enne festivali kampaaniast “anneta lahkudes oma telk vaestele”, kuid kuni festivali lõpuni jäi lahketele inimestele mõistatuseks, kuhu see telk siis viia tuleks.
Samuti näitasid sajad viidad eri lavade suunas, kuid lavade küljes ega juures polnud kuskil nende nime, vastava esinemispaiga kavast rääkimata.
Viitamist oli aga väikest küla meenutavas segaduses hirmsasti vaja – sajad söögikohad, poekesed ja meelelahutusasutused tegid pildi umbes sama kirjuks kui ühe mäe otsast festivalialale vaadates ja seal ligi sadat tuhandet värvilist telki nähes.
Mobiiltelefoni oli sidepidamiseks ja abi leidmiseks pidevalt vaja ning see kulutas pisikese aku nii ära, et Suurbritannia pistikute kolme augu eripära tõttu ei saanud ma mobiili kasutada enne viimast päeva isegi kella vaatamiseks. Ajas orienteerumiseks kasutasin mitte päikest, vaid bändide esinemisaegu. Näiteks kui laupäeval astus Teisele lavale Klaxons, tähendas see, et kell on umbes viis.
Leidnud kahe pealava vahelt kinniselt alalt pressikeskuse ja lavataguse telkimisplatsi, asusin esimest korda elus telki püstitama. Üsna lollikindel värk. Esimesel ööl ja hommikuti tihedalt sadanud vihma ning sadade tuhandete kummikutaldade all tekkinud muda tõttu läksin igal õhtul pisikesse telki magama mõttega, kas olen hommikuks juba uppunud.
Eriti oluliseks osutus see küsimus esimesel ööl, mis oli kahesajakroonise telgi vastupidavuseksam. Katsetused näitasid, et nõrk koht asub tõmblukus, mille vahelt tilkunud vihmavesi kasvatas hommikuks ukse ette ojakese. Magajat see eriti ei häirinud. Glastonbury festival toimub kahe künka vahel laiuvas orus. Kuigi tegelikult algab üritus alles reedel, tulevad paljud kohale juba kolmapäeva hommikuks, mil avatakse väravad. Põhjus? Loomulikult, et saada parim telkimisplats.
Eriti magusad kohad on pealava ees künka peal. Kuigi ühtlase tõusuga lavaesine plats on ööbijatele suures osas keeluala, siis pärast poole künka peal jooksvat rada muutub see juba telgiplatsiks, kust avaneb ideaalne vaade ja kuuldavus pealavale, kus esinevad festivali kõige olulisemad bändid.
Teine põhjus just seal telkida on paiga kõrgus merepinnast. Ilus ja vaid umbes iga nelja aasta tagant murduv traditsioon on, et Glastonbury festivali ajal sajab ka siis, kui igal pool mujal Inglismaal on pilvitu taeva all kuumalaine. Seega saab varem kohaletulnu vältida seda, et tema telk seisab kesk mudabasseini.
Igapäevane muda
Osa festivalikülastajaid ei pane telkimisel aga millekski ka kusehaisu ega kiiritusohtu, mudast rääkimata – peaasi, et lava ligiduses. Poole tuhande teisaldatava ja statsionaarse kemmergu ning meeste ja naiste urineerimisrennide taga veedab festivaliöid sadu inimesi, pannes pepsimaid möödakäijaid vastikusest ja imestusest nägusid tegema.
Aga ööd ja magamine on Glastonburys teise-, kui mitte kolmanda-, neljanda- või viiendajärguline. Juba kümne paiku hommikul alustasid lavadel esimesed bändid ning pärast põhiprogrammi lõppu kestis muusika pooltes esinemispaikades varahommikuni, rääkimata Late’n’Live’i telgist, kus muusika kõlas 24 tundi päevas, kolm ööpäeva järjest.
Pärast kurnavat, vähemalt 12 tundi kestnud päeva, mis on möödunud valdavalt püstijalu, hüpates kaasa oma lemmikbändidele, vaadates tsirkust või voolides savipotte, ei ole mitmendat ööd järjest rammetult telki vajumine mingi probleem. Eriti väsitav on mudas sumpamine.
Mudalaamade müstiline piir jookseb kahe põhilise lava – Püramiidlava ja Teise lava vahel. Teise lava vedelmuda muutub tugevaks ja tihedaks pruunolluseks. “See muda oleks nagu liimist tehtud,” toriseb mutta kinni jäänud, kukkunud ja siis veel kummiku kaotanud noormees.
Tüütud on ka muda tõttu iga päevaga aina keerulisemaks muutuvad magamiseelsed protseduurid. Kui kummikud jalast võtta, saab kätele korraliku mudahoolduse – mitme sentimeetri paksuse mudakihi niisutavale ja koorivale toimele järgneb värskendus kümnete Glastonbury standardvarustuses olevate niiskete beebirätikutega. See pole veel kõik. Järgneb mudaste pükste eemaldamine, ja kõik hakkab otsast peale.
Pesemine on festivalil üldse keeruline. Kui kellelgi üldse oli võimalik sellelt hiiglasuurelt territooriumilt dusŠsŠ leida, siis oli seal kindlasti meeletu järjekord. Täiesti tühi oli aga Greenpeace’i alal leiduv tasuta loodussõbralik dusŠsŠ. Asi oli ilmselt selles, et seal tuli vesi ise kuumaks kütta. Puudega. See oleks võtnud terve päeva või vähemalt suure osa päevast.
Paljud inimesed olid muda vastu aga kadestamisväärselt ükskõiksed. Igal aastal võib leida Briti meediast fotosid Glastonbury mudast tilkuvatest või selles püherdavatest inimestest. Ühel kõige mudasemal aastal leiutati isegi mudasurf. Tänavu piirduti rahva lõbustamisega sügavamates kohtades, kus korraldati mutta hüppamise võistlusi.
Igal aastal kuuleb mõni britt ka sellest, kuidas tema tuttava sõbra abikaasa vend sai mudas mängimisest endale külge mingi seenhaiguse. Minu aukartus muda vastu sai alguse teise päeva hommikul, kui telgist virgununa lava tagant väljakule astusin ja avanevat vaatepilti enda jaoks millegagi võrrelda üritasin. Teise lava esine nägi välja, nagu oleks tuhat sibiautot oma laadungi sinna maha pannud, paks all ja vedel peal, ning ega hais ka palju parem ei olnud. Seda värki ei taha küll kummikusäärest sisse lasta.
Tiheda päevakava ja ülimalt heade bändide saatel oli ebamugavust väga kerge eirata, seda ei pidanud endale isegi teadvustama. Kui ei oleks olnud lahkumise hommikut, oleks kõik läinud mu isiklikku ajalukku ideaalsena.
Mul soovitati poole kümnese rongi peale jõudmiseks lahkuda vähemalt kaks või kolm tundi varem, sest paljudel teistelgi pidavat esmaspäeva varahommikul olema peas mõte koduteest. “Muidugi,” arvasin ma, kuid ei osanud ettegi kujutada seda järjekorda, mille lõppu ma pidin seisma, et bussiga rongijaama saada.
Sünnib magamisrekord
Hommikul kiiresti, kuid mitte just osavalt kokku pakitud telk, purunenud vihmakeep ja auguga kummikud ei suutnud mind kerges vihmas läbi mudajõgede kõndides veel heidutada. Kuid järgnenud kaks tundi ootamist külmas tuules ja paduvihmas panid arvama, et siin ma oma otsa leian.
Poolsurnu ja läbimärjana bussi jõudnud, ootas mind ees veel kaks tundi rongisõitu ja täiesti savisena piinlik reis läbi Londoni hotelli. Rongis riided kuivade vastu vahetanud (et need siis kehaniiskusest uuesti märjaks läheksid) ja vetsupaberiga jalgugi kuivatanud, oli Londoni metroos juba kindlam tunne.
Pärast kuuma dusŠsŠi Notting Hilli pisikeses hotellis tegin ma oma elu magamisrekordi – 17 tundi jutti, ületades nii eelneva isikliku rekordi kuue tunniga!
Uskuge mind, mitte miski pole ilusam, kui saabuda kodulinna, nähes läbi lennukiakna üleni punetava taevaga päikeseloojangut, mis värvib mere oranžiks ja maa mustaks.
