Kolm pihtivat naist


[Jurga Ivanauskaite. Nõid ja vihm. Tõlkinud Mihkel Loodus. Olion, Tallinn 1997.]

Jurga Ivanauskaite rõhutatud erootilisusega romaan "Nõid ja vihm" tekitas oma ilmumisega Leedus paraja skandaali. Vilniuses lubati seda müüa ainult kolmes erootikaväljaannetele spetsialiseeritud müügikohas!

Romaan koosneb kolmest omavahel rööbituvast jutustusest. üks neist kujutab Kristuse viimaseid elupäevi, kannatamist, surma ja ülestõusmist. Selle jutustab Maarja Magdaleena - Piiblist tuntud patuse naise prototüüp.

Ta armastab Kristust maise kirega ning keeldub seepärast magamast Juudas Iskariotiga. Sellest järeldab ta, et on otseselt seotud kahe mehe suhetes järgnenud reetmisega.

Ka romaani kahel ülejäänud ajatasandil - keskajas (klooster, elav pühamu, imed, nõiajaht) ja tänases Leedus armastavad lihalikud naised lihalikke vaimulikke mehi ning mehed omakorda naisi. See on katoliiklik usuruum ja niisugused suhted on keelatud, on patt, ammugi ei tohi neist kõnelda.

Aga romaani probleem ja konflikt ei ole patustamises, vähemasti mitte raamatu kõige mahukamas osas, mille tegevus toimub tänases Leedus. Pattu nimetatakse ja isegi kardetakse omajagu veel keskaegsel kloostri- ja pühakutemaastikul toimuvas Marija Viktorija ja Povilas Linnumehe loos.

Kuhu on kadunud patt?

Sõna on olemas, aga mõiste ja tähendus kadunud. Mehe ja naise suhted määrab üksnes kirg ja siin ei ole erandeid. Naisel on olnud palju mehi, aga siis kohtab ta ühte, kelle sõltuvusse langeb ning ei ole vahet, kas see mees on Kristus, superdekadentlik kunstnik Go või kudagi varjatuks jääv preester Paulius. Kui viimane suhtest taandub, tekib naispoolel - kirjanikuambitsioonidega ajakirjanik Vikal ränk kriis. Selle klaarimine, mis tegelikult tähendab patsiendi jutustus psühhoanalüütikule, võtabki enda alla põhiosa raamatust.

Selle ravi asjus võhikule jääb lugedes küll mulje, et vähegi sügavamale ses suhtlemises ei minda, et õigupoolest ei olegi kuhugi minna. Inimene nagu koosnebki üksnes käitumisest, selle taga on tühjus. Vika saab oma loo põhjalikult meelde tuletada, paljude räigete üksikasjadega.

Nii et pattu ja patuseid ei ole. On inimene kui loomusunni mängukann ja kõik katsed teda sellest nivoost kõrgemale tõsta on tulutud.

Leedu proosa muutumine

Varem küllalt intensiivne (ka sisuliselt) Eesti-Leedu kultuurisuhtlus on viimastel aastatel peaaegu katkenud. Kas on ülepea veel mingit alust üldistusi teha?

"Nõia ja vihma" tõlkija Mihkel Loodus kirjutas aasta tagasi leedu proosa viimasaegsest muutumisest (Looming 1996, nr 3). Ta vahendab leedu kriitikuid, kelle suhtumine sellesse teisenemisse jääb nähtavalt reserveerituks. Samas ütleb Loodus, et "Nõid ja vihm" esindab päris markantselt leedu uuema proosa muutumist. Rünnatakse ju "Nõias ja vihmas" tabusid - lugeja on uudishimulik. teosest tehti teine trükk, 60 000-eksemplarine levik tundub fantastiline.

Kes leedu kirjandusega varem suhelnud, paneb Ivanauskaite raamatus küllap ka tuttavlikku tähele. Kas või kohatine romantiseeriv motiivivalik ja käsitlusviis. üllatab aga vaimsuse, vaimseid väärtusi kandva inimese puudumine. See ei ole leedulik, selles on tõepoolest uut. Ei ole enam sügavust selles elus ega inimeses.

Peegeldab see elu ja inimese muutumist või on tegemist üksnes kirjandusliku moega, ühe "sajandi haiguse" avaldumisega? Kas midagi niisugust, millest on kõneldud ka kui "vabaduse esimese päeva" sündroomist?

üLO TONTS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare