Kolm saamatut keskealist meest ajavad taga noori ilusaid naisi

„Klassikokkutulek 3” on kunstiliselt pretensioonitu, kuid ehe ja hoogne komöödia. Noorimal vennal pole põrmugi põhjust vanemate ees häbeneda.

Igasugune nali põhineb kahel eeldusel: valetamisel ja alandamisel. „Ristiisades” prevaleerib alandamine. Kuid küllalt leidub ka valetamist, näiteks Niina kaasamine süžeesse, Mardi esitlemine Aksli pojana jne. Ristitava lapse äravahetamisest ja selle salgamisest rääkimata. Pealiiniks on siiski kolme keskealise mehe saamatud katsed astuda noorte ja nägusate naistega seksuaalvahekorda („Juta on ka kuidagi leige viimasel ajal”, „Olemegi jälle kuival”). Säärane fookus on filmile turunduslikus mõttes ettenägelik. Mehed tulevad seda vaatama, et näha sookaaslasi, kes on veel lollimad ja edutumad kui nemad. Naised selleks, et näha, et nende mehed polegi kõige hullemad – vähemalt teoreetiliselt. Publiku ealist sihtrühma võib samuti laiendada, kaasates sinna peale keskealiste ka hilisnoored ja värskemad vanurid.

Kuna film on tehtud Taani eeskuju järgi, leidub siin paratamatult Eesti oludesse ebakohast või vähemalt ebaolulist. Taani on olnud enam-vähem teise Schleswigi sõja lõpust (1864) rahulik heaoluriik, seetõttu pole neil ka eriti millegi üle naerda. Pigem naerdakse nende üle. Näiteks Lars von Trieri TV-seriaalis „Riget”, kus rootslasest peategelane käib regulaarselt oma frustratsiooni välja valamas kohas, kus paistab kätte kodurand, ise seejuures põlglikult sisistades „Danish scum!”. Ometi ilmus just Taanis eelmise kümnendi Euroopa, aga võib-olla kogu maailma mõjukaim karikatuuriväljaanne Jyllands-Posten. Religioosset nalja leidub ka „Ristiisades” ja seda mitme usundi üle.