Kas sa olid enne esimest ilmunud romaani ka varem midagi kirjutanud?

Esimene trükis avaldatud kirjatükk oli Salvador Dalí nekroloog, lühike nupuke, mis ilmus Tartu ajalehes Edasi, aasta oli siis 1989. Mäletan, et järelehüüe kandis pühalikku pealkirja “Meistri lahkumine” ja oli kirjutatud tõelises leinas. Teksti oli kõvasti kärbitud ja toimetatud, ime, et see sürrealistlik lookene üldse ilmus. Aga vist hakkasid juba siis puhuma esimesed vabamad tuuled, Edasi kultuurilehekülg oli igatahes oma aja kohta lausa revolutsiooniline. Mingid jutustused või novellilaadsed mõtisklused olid ka, pakkusin neid ajakirjale Looming. Sealt ei tulnud isegi äraütlevat vastust. Aastaid ei avaldatud ridagi, sellele vaatamata kirjutasin väikestviisi edasi, oodates paremaid aegu. Sahtel sai täis, tihti sai pealmisi lehti kasutatud ahjupuude tulehakatuseks.

Paremad ajad saabusid kümmekonna aasta pärast koos Eesti krooniga. Ammuseid ideid kasutasin ära “Olivia meistriklassis”, mis ilmus 1996. Seal on palju tekstilõike, mis pärit just esimestest katsetustest, ka surmaminejate hüvastijätukirjade idee on paar-kümmend aastat vana.

Üksvahe oli elus periood, kus kirjutasin armastuskirju, paar tolleaegset pruuti ilmselt lausa ägasid mu kirjadelaviini all – ega ma tea, kas nad ongi enam elus. Ju sain idee ühelt Saul Bellow peategelaselt, Moses Herzog oli tollal mu suur lemmik. Aga jah, olin täiesti kontrollimatu kirjasaatja, markide ostmisele kulutasin meeletu raha. Tagantjärele ei oska hinnata, see oli nii ammu, kuid siiski usun, et need olid mu ühed haiglasemad tekstid, ilmselt kordi võikamad fantaasiad kui kogumik “Surmaminejad lasevad tervitada”. Palju toonaseid meeleolusid kasutasin ära “Väikeses palveraamatus”, mis on siiani minu kõige autobiograafilisem teos.

Kas kirjutades tuleb kunstnikuks olemine kasuks – kas sa visualiseerid kirjutades ja vastupidi?

Mu peas tiirles läbi aastate üks ja seesama pilt, mida muudkui paljundasin ja täiendasin. Nüüd kirjutan sedasama pilti ümber raamatuteks, ja raamatuga sama jama – muudkui venib ja venib. Näis, millal saabub katkemispunkt. Ootan huviga. Olid ju minu esimesed akvarellidki nagu pikemad jutustused, tihti lausa literatuursed illustratsioonid. Ma lihtsalt kirjutasin värvidega, ei muud. Alles nüüd hakkab mulle pärale jõudma, kui armetud olid need vesivärvidega niblatud pildikesed. Tuleb välja, et enesekriitikaga oli mul toona suuri probleeme.

Mõningate asjade mõistmiseks läheb vaja lihtsalt aega, ei muud. Kümme aastat on piisav, et taibata tehtud vigu. Kui mõtelda, et vahel teed tähtsa otsuse mõne sekundiga, siis tundub kümme aastat võikalt pika ja raisatud ajavahemikuna. Aga kui mõtelda, et mõni inimene ei elagi nii kaua, saabub kummaline kergendus.

Täna olen õnnelik ja rahul, et julgesin vahetada väljundit. Masendav on ette kujutada seda pildilasu, mis oleks tekkinud, kui oleksin jätkanud vanaviisi. Paljud mäkerdavad lõuendit elu lõpuni, taipamata, et targem ja kasulikum oleks teha midagi  muud: laduda müüri, minna poliitikasse või panna asfalti. Proovida pole kunagi hilja, isegi eluõhtu napis valguses tasub muuta suunda, tulemus võib olla üllatav. Pole midagi haletsusväärsemat tunnustamata geeniustest, õnneks kohtab neid viimasel ajal vaid raamatutes, reaalne elu on teinud oma korrektiivid.

Mind juhtis uude rööpasse toimetaja Udo Uibo, just tema oli see, kes möödunud aastatuhande lõpus mu ühel õhtul Kuku klubis kinni püüdis ja käratas: “Mis sa siin tühja seletad, kirjuta raamat!”

Teatrist. Milliseid oma lavakujundusi sa paremateks pead?

Tegelikult ei saa enamiku teatrikujunduste puhul rääkida  m i n u  autorsusest. Lavapilt ja selle koostisosad, kõik detailid, mis laval näha, on suur kompromiss ja ühistöö lavastajaga, vahel ka teksti autori või hoopis muusikalise kujundajaga. Tihti annab mõni näitleja, lavapoiss või hoopis rekvisiitor geniaalse idee, vahel sünnib lõplik lavakujundus alles peaproovide ja valgusreÏii  käigus. Koostöö kostüümikunstnikuga peab klappima, tihti pakub täpsema terviklahenduse hoopis tema.

Vaatamata sellele seisab kavalehel kunstnikuna ainult minu nimi. Tean juba ammu, et see pole õige ega aus. Enda jaoks olen leidnud hea viisi, kuidas väljendada isiklikku tänu lavastuse nähtamatutele kaasautoritele: ma ei istu esietendustel saalis, ka ei roni ma lavale kummardama. Erandiks on olnud  need üksikud korrad, mil olen ise lavastaja või teksti autor, no siis lihtsalt peab minema, kas või selleks, et saada mädatomatiga vastu pead.

Viimane päris oma lavastus, mille visuaalse tulemusega olen rahul, oli “Adolf” Püssirohukeldris Vanemuise egiidi all – lavakujundus võimaldas Indrek Taalmaal end monoetenduses täielikult realiseerida. Nii ta vähemalt ütles ja see oli minu jaoks suur tunnustus üle pika aja. Kui mõelda, et olen kujundanud kaugelt üle saja lava, aga paugupealt lööb silme ette vaid kolm või neli pilti, siis hakkab imelik. Kas ülejäänud on siis tõesti nii haledad, et alateadvus ei julge meenutadagi? Ju siis. Õnneks annab seda viga alati parandada, loodetavasti on parim tulemus alles ees. Veerand sajandit olen kõike seda harjutanud, aga iga uus töö on nagu hüpe tundmatusse. See teadmine erutab ja annab elule ühe mõtte juurde. Hetkel on selleks ooper “Tosca”, mis taasesietendub Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäeval Vanemuise väikeses majas.

Kas sa kriitikat ka loed?

Muidugi loen, väga tähelepanelikult, iga ilmunud arvustust ja lausa mitu korda. Loen selleks, et taibata, mis toimub kriitiku peas, püüan temaga kaasa mõtelda, siseneda tema pakutud maailma. Kunagi puutusin kokku inimesega, kes praalis, et ta ei loe enda kohta kirjutatud artikleid iialgi. Imetlesin ja kadestasin teda. Pärast surma leidsid omaksed paksu kausta, mis oli peidetud madratsi sisse ja milles leidusid hoolikalt kogutud väljalõiked kõigist tema tegemistest – sajad koltunud ajaleheräbalad, kordi ja kordi loetud, pisaratest pudedad ja veerud rohelise pastapliiatsiga märgistatud. Jube.

Arvustajasse saab ükskõikselt suhtuda ainult laip või asotsiaal. Mõnele pealiskaudsele lahmijale tahaks vastata kirjalikult, kuid seda peetakse rusikatega vehkimiseks pärast kaklust, meie kandis pole see üldiselt kombeks ega levinud. Vahel on seda tehtud, siis saavad kõik teised palju nalja. Üks ajakirjanik lahkas “Adolfi” lavastust ja võrdles minu tööd sadulaga sea seljas. Võtsin seda kui kiitust, sest olen käega katsunud elusat saduldatud orikat. Kääbus kappava sea seljas ühel Baieri laadal oli uhke vaatepilt. Kõrge punasest puust leeniga sadul, mille oli eritellimusena valmistanud kuninglik sadulsepp Inglismaal, oli tõeline kunstiteos. Usu või mitte, kiiskavate vasknaastude ja lehvivate tuttidega sadul passis ruigava sea selga nagu valatult.

Kirjanduskriitika piirdub minu puhul peaasjalikult minu kui ateisti naeruvääristamisega, see jahmatab mind ikka veel, kuigi peaksin olema juba ammu harjunud mõttega, et sel liinil meie lähiajaloos muutusi ei toimu – ateism kõlab kurtides kõrvades jubedamalt kui aids. Eestis on kriitika ja arvustamisega üldse veider seis, mind paneb imestama, et tegevkirjanikud kirjutavad kolleegide raamatutest pikki arvustusi ja analüüsivaid ülevaateid. Pole üldse tähtis, mida nad kirjutavad, mind üllatab see akt ise – läbisegi ja ristirästi iseenestega. Uskumatu!

Kas sa kujutad ette, et siinsamas Eesti Päevalehes ilmub maestro Eri Klasi sulest arvustus maestro Arvo Volmeri dirigeeritud lavastusele “Tosca”? Kui Klas kirjutaks, et Volmer hoidis taktikeppi täiesti valesti, pealegi olid tal jalas valed kingad, ja üldse peaks Volmer Pucciniga silmapilk lõpparve tegema – kaua võib! No pole eriti raske ette kujutada, mis juhtuks. Kirjanduses, viimasel ajal ka teatris, on see suund täiesti tavaline – kolleeg paneb teisele, nii et särab. Tean, millest räägin, kõik on juba kunagi olnud. Hallil ajal kirjutasin ise Sirbis ja Vasaras kunstnike kohta sõimukirja. Sauna panin, küla läks! Sa mu meie, milline skandaal sellest sündis, mõni peab tänase päevani viha. Uskumatu, kui valus võib olla üks lühike ja tabav lause, isegi sõna, kui see on täpselt valitud ja õigesti kirjutatud. Aga eks neid arvustusi loegi vaid kirjutaja ja arvustatu, tihti kahekesi koos, sekka paar sõpra ja sugulast, seega võib ka selle koha pealt edaspidi kuss olla.

Õnneks ei muuda kriitiku arvamus raamatut mitte karvavõrdki, iga köide jääb täpipealt selliseks, nagu ta trükimasinast tuli. Seevastu autoriga on hoopis teine lugu, tema võib paiskuda lausa pilbasteks. Vähe on neid, kel jätkub jõudu ja oskust end uuesti kokku koguda, kõik tükid õigesse paika asetada ja samast kohast jätkata.

Keda loed meeleldi maailma ja eesti kirjandusest?

Igas raamatus on vähemalt üks lause, mis on väärt mitu korda lugemist. Mõne väljaande puhul köidab mind vaid raamatu nimi, siiamaani mõjub maagiliselt kunagi loetud Alois Jiráseki ajaloolise romaani kaas: “Kõikide vastu”. Paljude raamatute pealkiri on võimsam ja kätkeb endas rohkem kui sisu: “Õlgmarssal”, “Olemise talumatu kergus”, “Nad ründasid taevast”...

Loen pea kõike, välja arvatud teaduslik fantastika ja ulmeromaanid, ma pole viitsinud selliste autoritega kunagi kaasa mõtelda, ei huvita plinkivad tulukesed, visklevad kombitsad, vihisevad kettad ja muu säherdune kraam. Inimese sisekosmos ja seal peituvad universumid pakuvad mulle palju rohkem pinget. Teade Kurt Vonneguti surmast mõjus nagu teekaaslase kaotus, tema looming ja isik on mind mõjutanud tänase päevani. Vonnegut oli ateist, kuigi USA avalikus meedias esitles ta end kui “ilmalikku humanisti”. Õigesti tegi, sest vastasel juhul oleks ta ateistliku patsifistina kogenud sealse ühiskonna religioossete masside veelgi suuremat põlgust.

Autorid, kes kannatavad lugeda ikka ja jälle: Anatole France, Thomas Bernhard, juba nimetatud Vonnegut... Võimatu on loetleda kõiki olulisi mõtlejaid, nimesid saaks mitmeid kümneid, kui mitte sadu. Márquez – jälle suur eeskuju ja suunanäitaja. Ma pole kunagi püüdnudki varjata, et minu kujunemisel oli Bulgakov üks tipptegijaist, ka Kuprin, Singer, samuti Siegfried Lenz. Mõned pühakute elulood on huvitavamad kui kriminullid. Eestlastest hindan kõrgelt Peet Vallakut, Eduard Vildet, Richard Rohtu – Tammsaarest rääkimata. Silver Anniko “Rusikad” on tähelepanuväärne teos, millest saaks võimsa filmi. Hea Jüri Parijõgi, Betti Alver. Tänapäevast kahtlemata Kivirähk ja Kivastik. Alavainul on lehekülgi, mis minu meelest kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi. Vägeva mõtlemisega eriline naine, kes kannab auga oma tõelist nime – Ave Vita.

Kas sulle, olles kahe või isegi kolme muusa teenistuses, ei tundu, et oled omadele võõras, võõrastele oma?

Õigus, täpselt nii ongi. Ma ei tunne end kirjanike seltskonnas hästi, sama käib kunstnike kohta. Kümmekond aastat tagasi otsisin siit ja sealt seltsi, aga ei klappinud kuhugi ega kellegagi. Proovisin küll, aga ei leidnud ühist keelt. Kui veidi liialdada, siis olin kergelt paanikas ja põdesin ega taibanud, milles on asi. Aga hakkas tööle just seesama omade ja võõraste sündroom, siia alla mahuvad ka kirju koera ja valge varese määratlus. Hämmastav, aga inimkarjas töötavad kõik samad instinktid mis kanalas või dÏunglis.

Läks aega, mis läks, lõpuks sain aru, et ma pole tsunftiinimene. Väldin juba ammu kõikvõimalikke vennaskondi ja ordusid, kuigi olen mitme loomingulise liidu hingekirjas. Viimasel ajal hoidun ka suurematest koos-olekutest  ja seltsielust. Igapäevane leivatöö on viinud mind kokku mitme teatriinimesega, nendega on hea rahulik koos olla. Aga kõige paremini tunnen end maakodus. Vahtida merejäneseid ja arutleda naisega näiteks tuule kiiruse üle on kordi huvitavam kui lobiseda õlut larpivas seltskonnas kaunite kunstide hädavajalikkusest või padrata elust pärast surma. Tervislikum ka, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mere äärde võiks istuma jäädagi, aga esmaspäeva õhtuti peab minema tuppa ja lülitama sisse televiisori. Olen vaimustuses mustkunstnikust, kes sooritab vapustavaid trikke, ootan iga tema järjekordset etteastet. Kui ma kannaksin kaabut, paljastaksin selle noore mehe ees pea, teeksin seda tema erilise ande ja pühendumise märgiks. Konkurentsitult oma ala üks andekamaid tegijaid Eestis. Braavo.

Oled endiselt ateist? Miks?

Olen ja jään aegade lõpuni. Ernest Hemingway on kirjutanud: “Iga mõtlev inimene on ateist.” Mulle meeldib see lühike ja lihtne lause, sellega on minu jaoks kõik öeldud, ega polekski vaja pikemalt seletada.

Mõne aasta eest võtsin taevastel teemadel rohkem sõna, enda arvates olen oma vaateid ja arusaamu selgitanud lausa tüütuseni. Tõesti, lihtsalt ei viitsi enam. Artiklikogumik ”ÖÖVÖÖ” on vastus kõigile seda teemat puudutavatele küsimustele. Religioossetele teisitimõtlejatele on nimetatud raamatuke kahtlemata jampside jamps, no olgu siis pealegi. See on nende, mitte minu mure. Minul pole ühtki põhjust muretsemiseks, maailmapilt on täiesti klaar. Dokumentaalfilm “Lihtsad küsimused”, mille signeerisime 2004, on ikka veel riiulifilm, telekanalid loopisid seda üksteisele nagu rästikut, viimaks kuulutati boikott. Huvitav, mida nad kardavad ja kaua hirm kestab? Loodan, et jõuame naisega ikka ära oodata selle rõõmsa jõululaupäevaõhtu, mil film viimaks eetrisse läheb.

Et lööks pildi puhtaks ka sinul, tsiteerin katket intervjuust, mille andis eelmine Rooma paavst Johannes Paulus II ajakirjanik Vittorio Messorile. See ülestunnistus pärineb raamatust “Üle lootuse läve” (siin täpsustav fakt: Eesti Ekspressi Kirjastus, 2001, tõlge eesti keelde Eesti Apostellik Administratuur). Leheküljel 139 teatab Jumala asemik Maa peal sõna-sõnalt järgmist: “Põhjendatud ja teadlik ateism on seni olnud (ja näib, et ka jätkuvalt) eliidi, intellektuaalide hoiak.” Eriti võimsalt on sisuliselt sama idee välja käinud Jean de La Bruyère juba XVII sajandil, tsiteerin: “Igaüks oleks ateist, kui kuningas seda oleks.” See teravmeelne mõte tabab ka meie praeguses ajas täpselt märki, sestap küsingi otse ja lootusrikkalt: kas mõni EV riigihoidja  julgeb tunnistada, et ta on ateist?

Kas tormi ja tungi aeg on läbi?

Sturm und Drang? Kui sa pead silmas minu eluviise, siis ei, miski pole läbi, ma lihtsalt valin seltskonda. Ja sõpru jääb järjest vähemaks, lühikese ajaga olen matnud kaks head kaaslast. Ma ei saa viibida ühes ruumis koos inimestega, kes on avalikult kuulutanud, et nad usuvad nähtamatut korrigeerijat, mingit üliolendit, kes hõljub kolmainsuseks pihustununa nii taevas kui ka maa peal. Õõvastav on vaadata, kuidas silmatorkavalt märgistatud hoonetes palutakse ja tänatakse mingit taevast isa, kuidas hirmutatakse lapsi ja lapsemeelseid. Ise ma kirikus ei käi, ent ETV ususaateid ja jumalateenistuste ülekandeid vaatan alati – soovitan kõigile, kogege ja te ei kahetse. Kujutavas kunstis, muusikas ja kirjanduses, igasuguses loomingus on religioosse müstikaga seotud ulmad kahtlemata põnevad, kohati isegi asendamatud, aga täiskasvanud inimene võiks teha vahet, mis on mängult ja mis päriselt. Teatud vanuses peaks alustama tõelist elu ja vabanema nähtamatust kaaslasest – elada ööpäev läbi koos fantoomiga on vaimne enesetapp.