Kolõmal elavad inimesed nagu lõksus

 (50)

Isegi kõike üle elanud Venemaal on vähe nii kurikuulsaid kohti kui Kolõma trass, mis on ehitatud sõna otseses mõttes Gulagi vangide kontidele. Sõitsin mööda seda teed.

 Siberi teises otsas jooksval Kolõma trassil sõita on muidugi huvitav, aga ebameeldiv. Ebameeldiv mitte isegi niivõrd stalinlike koleduste pärast, vaid rohkem sellepärast, et tee äärde jääb kümneid mahajäetud asulaid. Asulates, kus hing veel sees, saad sellegipoolest aru, et talutavast elust on asi kaugel. Meeleolu ei tõsta ka pidevalt tee ääres ette tulevad roolirattaga mälestuskivid hukkunud sohvritele. Neetud ja ohtlik tee.

„Jumal ise karistas meid siin elamisega,” pahvatab mulle Kolõma trassi Gulagi aegsest lõpp-punktist Ust-Nerast Magadani poole viiva mikrobussi juht Andrei. „Ise näed, et pärast liidu lagunemist on meil kõik nagu mäest alla veerenud.”

Aga viimased aastad on ju elu Venemaal üldiselt paremaks läinud, väidan. Andrei lööb käega: „Keda meie virelemine siin huvitab? Me ei saa isegi siit minema enam!” Andrei peab silmas seda, et „suurele maale” siit Siberi peaaegu kõige kaugemast idanurgast (asub Moskvast sama kaugel kui Tallinnast New York!) on võimatu minema kolida – esiteks pole raha kolimiseks ning teiseks: kes neid kuskil ootab ja uue korteri annab? Kolõma trassi ääres müüdud korteri eest – kui seda üldse keegi ostab – ei saa enamikus Venemaa linnades osta isegi kõige viletsamat korterit.

Peale nendesamade inimeste, kes on jäänud sinna lagunevatesse asulatesse ja väikelinnadesse nagu lõksu elama, pole pool sajandit tagasi tuhandete elude hinnaga rajatud Kolõma trassi – nimi tuleb selle kandi suurimast jõest – enam kellelgi vaja. Stalini ajal rajas riik terroriga igikeltsale mägede vahele tee selleks, et pääseda ligi vajalikele maavaradele – peamiselt kullale, kivisöele ja uraanile.

Uraani kaevandasid – käsitsi! – kriminaalkurjategijad ja poliitvangid Butugõtšagis, kohalike sõnul kõige koledamas kohas Kolõmal. Sinna niisama lihtsalt ei pääse, kuna teed mahajäetud kaevandusse ja laagrisse enam ei vii. Ühtegi endisse laagrisse ei vii enam mingeid teid.

Veel 1980. aastatel kaevandas riik Kolõmal kulda ja sütt. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist pandi kõigepealt kinni söekaevandused, sest sütt oli liiga kallis kaevandada. Nõukogude ajal kaevandati, sest see oli osa n-ö regionaalpoliitikast. Kui kaevandused kinni pandi, siis surid loomulikult välja ka sellest elatunud asulad.

Järgmistena läksid löögi alla kullakaevandused. Magadani oblast oli Nõukogude Liidus suurim kullakaevanduspiirkond. Nüüd on aga leitud mujal suuremaid ja odavamalt kasutatavaid kaevandusi, Magadani omad pole enam nii kasumlikud. Väiksemas mahus kullakaevandamine siiski jätkub ja see hoiab mõned asulad elus.

Kullakaevandamise hooaeg kestab Magadani oblastis vaid neli kuud, maist kuni septembri alguseni. Kullakaevurite „pealinnas” Susumanis ütlevad mehed, et jutt nende kõvadest palkadest on müüt. Jah, Nõukogude ajal olid palgad väga head, siis ostis iga mees endale Volga, millega paljud veel seniajani sõidavad.

„Aga praegu me teenime heal juhul 10 000 dollarit hooajaga,” räägib Saša Jemeljanov Susumani poe ees. „Miks sa huvi tunned? Tahad meile artelli tulla? Ah et ajakirjanik! Kuidas sa küll siia eksisid?” Siberlased on sõbralikud. Saša räägib, et see 10 000 dollarit on nelja kuu palk, ülejäänud kuud teenib ta kuidas kunagi. „Vanametall on juba kõikjalt, kust seda kangutada andis, minema viidud.”

Tuleb välja, et 10 000 dollarit nelja kuu eest on veel hea palk, kui satud korralikku firmasse. Saša ja tema sõprade jutu järgi on ka kullakaevandusfirmasid, mis jätavad kaevurid hooaja lõpus jultunult peaaegu rahata. „Ütlevad, et firma kahjum on nii suur, ja siin kaugel ei kaitse meid keegi,” ütleb Saša. „Kui siis ehk omakohut tuleb karta, aga firmajuhtidel on ju kõigil turvamehed!”

Magadani oblasti naabruses Jakuutias käituti väga karmilt – Siberi tõsielureeglite järgi – Udatšinski metallirikastuskombinaadi ametiühinguliidri Valentin Urussoviga, kes hakkas direktori arvates liiga tungivalt nõudma seaduste ja töötingimusnõuete järgimist ning korraldas pikette. Veidi hiljem pidas miilits Urussovi kinni, tema kodus tehti läbiotsimine ning „juhuslikult” leiti sealt suures koguses narkootikume. Urussov mõisteti kuueks aastaks vangi ning tööliste nõudmised vaibusid paugupealt. Pole inimest, pole probleemi.

Loe veel

Või teine näide, kuidas inimesi sunnitakse tööd tegema. Palgatöölisena marsruuttaksot juhtiv Andrei räägib, kuidas ta kahe päeva jooksul juhtis bussi koos sõitjatega kokku 24 tundi ning järgmisel päeval tegi otsa veel ühe kümnetunnise sõidu. „Vahemaad on suured, tööd vähe, pead sõitma, kus sa pääsed,” võtab Andrei kokku.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning riigi huvi kadumist piirkonna vastu on Susumanist lahkunud umbes pool omaaegsest elanikkonnast. Alles on jäänud veel ligi 10 000 inimest.

Kaks hotelli ja restorani

Võrreldes ülejäänud teeäärsete linnakeste ja asulatega näeb Susuman hea välja. Uusi ehitisi küll pole, aga vähemalt on mõned värskelt värvitud majad. On kaks võõrastemaja – kallimas maksab kõige kallim tuba 330 krooni – ning kaks restorani, millest ühte küll ei soovitata minna, sest seal kogunevad kaukaaslased. Kaukaaslased moodustasid juba Nõukogude ajal siin omaette artelle ning see traditsioon on vaiksel viisil kestnud tänapäevani.

Ust-Nerast Magadani sõites loetlen ligi 1050 kilomeetri jooksul üle kümne täiesti mahajäetud asula. Autojuht muudkui seletab, et see oli endine põhjapõdrakasvatajate asula, et siin kaevandati sütt ja et siin elasid teetöölised. „Ühel hetkel polnud neid enam kellelegi vaja,” nendib autojuht ükskõikselt. Siin, Venemaa servas on riigi sellise suhtumisega kõik ammu harjunud.

Need on vähemalt surnud asulad, aga tõelise masenduse tekitavad surevad asulad. Sa näed, et enamikus majades pole juba ammu elu, need näevad välja, nagu oleks katk üle käinud, aga siis märkad üksikuid suitsevaid korstnaid. Inimesed elavad seal just nii, nagu näitas Tarkovs­ki oma kuulsas „Stalkeris”!

Ja siis sa taipad, et need inimesed on jäänud siia surema. Või jäetud surema, sest paljud selliste asulateni viivad telefoniliinidki on juba maha keritud, ilmselt ära varastatud. Mobiilside on Kolõma trassil üldse ainult kolmes-neljas kohas. (Imestust tekitavad tee ääres mõnel pool seisvad sildid hädaabi telefoninumbritega. Aga kuidas helistada?)

See kõik näeb nii armetu, trööstitu ja kurb välja – miks on kellegi kõrgema viha nende inimeste vastu nii suur, et nad on jäetud sellisesse poolellu virelema? Kättemaks kunagiste koleduste eest siin Kolõmal? Aga miks neile inimestele? Omad, kodused probleemid tunduvad Kolõmal olles nii tühised, nii tühised.

Autojuht Andrei räägib, kuidas eelmisel talvel läks ühes sellises poolelus asulas nimega Artõk katki vana soojatrass (isegi ime, et katlamaja veel seal töötab, lisab ta) ning ligi sada veel sinna jäänud elanikku, nende seas ka lapsed, istusid kolm nädalat ilma toasoojata, kuni Vene eriolukordade ministeerium trassi parandas. Aga väljas olid 50-kraadised külmad. Seni pandi majadesse kiiresti üles buržuikad ja köeti millega juhtus – puudega, katlamajast toodud kivisöega.

Kogu sellele trööstitusele ja pool-elulemisele keerab vindi peale teadmine, et paljud elanikud kannavad karistust justkui teist, kolmandat või neljandat põlve – nad on kunagiste sunnitööliste järeltulijad, keda ei lastud toona kodumaale. Ja mitte kõik pole ainult järeltulijad. Siin asulates elab veel küllalt ka neid, kes istusid kinni 1940.–1950-ndatel Stalini laagrites.

Näiteks Susumanist sada kilomeetrit Magadani poole jäävas Jagodnaja asulas on ligi pool elanikest sunnitööliste järeltulijad. Jagodnaja lähedal asub muide üks verisemaid kohti Kolõma trassil, Serpantinka-nimeline NKVD laagripunkt, õigemini tapamaja. 1930. aastatel hukati seal vähemalt 100 000 vangi.

Kolõma trassi ehitamist Ohhoota mere kaldalt Magadanist alustasid NKVD vangid 1932. aastal. Ust-Nerasse jõudis tee aasta enne Stalini surma, 1952. aastal. Kokku rajas miljon vangi üle kaljude, mägede ja suurte jõgede 1168 kilomeetrit teed. Siis jäi tee-ehitus seisma.

Teiselt poolt, Jakuutiast ehitasid vangid samasugust trassi Jakutskist Ust-Nera suunas, aga need ei saanud kunagi kokku. Enne suri Stalin ära, Gulagi laagrid pandi kinni ning umbes 500 kilomeetrit teed jäi ehitamata.  

Nõukogude võim suutis hiljem ehitada vaid ühe tingliku ühendustee, mis toimis ainult talvel, kui jõed olid jääs. Enam-vähem korralik maantee Jakutski ja Magadani vahel avati lõplikult alles möödunud aastal. See 2060 kilomeetrit ongi seal kandis siis ainuke maantee. Ja seda poole Euroopa suurusel alal!

Kolõma trassi kõige karmim koht on Jakuutias Verhojanski mägedes. See kulgeb sadu kilomeetreid mööda mägiserpentiine nagu seiklusfilmis. Trassi ääristavad kaljudelt alla libisenud autode vrakid. See on unikaalne koht, kus otse tee ääres seisavad kui traagilised mälestusmärgid puusillad, millest enamik on juba mädanenud, barakid ja muud Gulagi meenutavad tähised.

Kui seal mägedes teelt välja sõita, oled tõenäoliselt surmalaps, sest abi võid jäädagi ootama. Harva, kui keegi mööda sõidab.

Kohalikud teetöölised, kelle juures peatume, räägivad lugu tänavu jaanuarist, kui üks Kamazi veoauto libises kuristikku. Juhil oleks vedanud, kui ta oleks kohe surma saanud. Ta jäi ellu, kuid ei pääsenud kokkulitsutud kabiinist välja. Väljas oli miinus 50 kraadi. Päästjad saabusid kuue tunni pärast, aga neil ei olnud peaaegu mingit tehnikat, et kuristikus lebavat juhti aidata. Nendega kaasas olnud kiirabiarst keeldus kuristikku laskumast. Autojuhi surnukeha saadi Kamazist kätte alles nelja päeva pärast.

Veendun ise tee ohtlikkuses. 2000-kilomeetrisel Jakutski– Magadani trassil sõidan kahe autoga ja kaks korda teelt välja, aga mõlemal korral õnnelikult. Ühe korra UAZ-väikebussiga ja siis päästavad kohe tee kõrval kasvavad noored männid bussikese uppiminekust. Teine kord juhtub see öösel ja 13-tonnise Kamaziga, mis üritab teisest Kamazist mööda sõita. Päästavad kõrged lumehanged, mis hoiavad teelt välja libisenud raske auto ratastel. Kohalikud ei tee kummalgi korral väljasõidust erilist numbrit. Karm kliima õpetab mehisust ja närvide talitsemist.

Vaimud abiks

Kohalikel on üks nipp, kuidas õnnelikult kohale jõuda. Teemärgi „1460 km Magadani” lähedal seisab šamaan-puu, nagu seda nimetatakse. Puu küljes ja ümber on tuhandeid siia jäetud amulette ja värvilisi riidetükke. Jakuutide uskumuse järgi peab igaüks, kes sellest pühast puust esimest korda mööda sõidab, jätma siia midagi endast, et vaimud sinuga tüli ei noriks. Jätan mõne metallrubla. Ilmselt paistis see vaimudele enam-vähem sobivat, sest päris ilma juhtumiteta ka ei pääsenud, aga samal ajal ei juhtunud midagi hullu.

Nagu alati, on kõik elus suhteline. Külmapooluse – Tomtori asula elanikud nimetavad seda inimeste kontidele rajatud ning autojuhtide kalmistut elu teeks. Veel paar aastat tagasi läks Kolõma trass sealt läbi, aga nüüd tehti tee otsemaks.

„Tänu Stalinile on meil vähemalt tee siia,” ütleb Tomtoris Tatjana Baiševa, kelle juures ma elan. „Kolõma tee on meie jaoks elu tee, sest seda mööda tuuakse meile kõik vajalik,” ütleb hiljem veel kohaliku administratsiooni töötaja Raissa.

Neist tuleb aru saada, sest nende jaoks on see sunnitööliste elude hinnaga rajatud tee ainus, mis neid ühendab muu tsivilisatsiooniga, ning seda mööda tuleb kogu nende varustus alates soolast-suhkrust kuni kivisöeni, ilma milleta ei elaks nad talve üle, sest asulates on kõik majad üle viidud keskküttele.

Kolõma trassil enam minevikust palju ei räägita. Enamik kunagisi sunnitöölaagreid on juba ära mädanenud ning barakid ümber kukkunud. 

Maantee kulla­ kaevandamiseks

•• Kolõma trassi hakati ehitama 1932. aasta suvel Nagajevi lahe äärest – kuhu kerkis Magadani linn – selleks et pääseda ligi kullakaevandamispiirkondadele. 20 aastaga kaevandasid vangid seal 1000 tonni kulda.

•• Esimesel aastal läks Kolõma trassi ehitus väga visalt, sest ei olnud tööjõudu. Esimesed laevad vangidega saabusid 1932. aasta sügisel, aga vange ei saadetud veel massiliselt. Esimesel aastal, kui jõuti ehitada vaid 30 kilomeetrit teed, töötas trassi ehitusel keskmiselt 560 inimest päevas, mis oli tühine arv, võrreldes hilisemate aastatega, kui päevas aeti maanteed rajama kümneid tuhandeid.

•• Täpset sunnitööliste hulka polegi teada. Vangide arv muutus pidevalt, sest paljud ei kannatanud üle jõu käivat tööd, nälga ja külma välja ning surid.

Eesti Päevaleht palub abi!

•• Koostöös ühe Taani ajakirjanikuga, kes elas mitu aastat Magadanis, tahame kirjutada lugu poliitvangidest, kes Kolõma laagrites istudes valiti oma lauluoskuse tõttu vangide koori, mis pidi esinema sealsete Dalstroi laagrite ülemale (aastatel 1939– 1948) Ivan Nikišovile. Meie andmetel oli enamik koori liikmeid eestlased ning nad pidid esitama aariaid kuulsast ooperist „La traviata”.

•• Kui on elus veel sellesse koori kuulunud mehi, siis ma palun minuga ühendust võtta kas meili teel (jaanus.piirsalu@gmail.com) või kirjutada minu nimele Eesti Päevalehte aadressil Narva mnt 13, Tallinn 10151, Eesti Vabariik.

•• Teretulnud on ka mis tahes info sugulastelt või lihtsalt teadjatelt inimestelt. Suur tänu kõigile juba ette!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare