Kominterni monstrum esimees Mao
Esimees Maost loodud telliskivil on selge põhjendus – mees jõudis palju. Näiteks suutis ta autorite väitel tappa omal maal rahuajal nälja ja raske tööga 70 miljonit kaasmaalast. Ehk siis rohkem kui Hitler või Stalin, keda on seni peetud 20. sajandi suurimateks mõrvariteks.
Suure ja põhjaliku eluloo on kirja pannud kaks inimest, abielupaar Jung Chang ja Jon Halliday, kelle esimees Mao käsitlus osutus pärast ilmumist mõni aasta tagasi peaaegu et sensatsiooniks. Nüüd siis on raamat tõlkena saanud kättesaadavaks ka eestlasele.
Olgu siin ära toodud, et autorid pakuvad 70 miljonit hukkunut kui kaudselt tuletatud arvu. Ajaloouurijad on pakkunud ka väiksemaid. Aga kaudselt väljaarvestatud oletusliku kaaluga arvud on parim, mis saadaval. Ametlik statistika puudub või pole teadlastel ligipääsu faktidele, mis lubaks neid asju kuidagi täpsemini kirjeldada. See on tänapäeva Hiina omapära, et seal on minevik siiamaani ametlikus osas salastatud ja Hiina arhiividel on selles teoses tagasihoidlik roll. Seda hinnatavam on raamat, mis suudab kildudest taasluua esimees Mao poliitilise elutee.
Mao isikliku elu pikantsustest on põhjalikumaid raamatuid. Autorid peatuvad neil teemadel vaid hädavajalikul määral, et välja tuua raamatu peategelase inimloomus. See joonistub raamatus monstrumi kujul ja on põhjustanud süüdistusi Mao demoniseerimises.
Stalini usin õpilane
Tõepoolest, Mao motiivide kirjeldamisel autorid talle armu ei anna. See on dramaatiline raamat Maost ja tema ohvritest, kellest Mao astub hoolimatult üle, et rühkida oma suurte eesmärkide poole. Jagada inimkond kolme kategooriasse – Maoks, tema ohvriteks ning õpetaja Staliniks – on veidi ühekülgne, kuid vindi ülekeeramises on oma loogika.
Põhjalikult taastatakse raamatus Mao ja Stalini vaheliste mängude jada, kus autorid kirjeldavad Stalinit õpetaja ja Maod andeka õpilasena. Siin on appi toodud suur hulk Venemaalt pärit dokumente ja muid materjale, mis näitavad Maod suurel määral vigurina malelaual, kus maailmarevolutsiooni käikude otsustamine käis Kominterni kontoris Moskvas. Seal teadupärast tehti nii, nagu üks vuntsidega grusiin tahtis. Seda teemat on Hiinas vaka all hoitud, sest pidas ju esimees Mao Nõukogude Liitu revisionismi pöördunud ühiskonnaks, kus pärast Hruštšovi pöördeid loobuti sammumast revolutsioonilisi radu.
Raamat on faktide rida, siia pole mahtunud väga põhjalikke võrdlusi. Näiteks oleks saanud ju põhjalikumalt võrrelda Stalini 1930. aastate industrialiseerimist ja Mao suurt hüpet. Ent küllap jäävad need võrdlused tulevikku. Nagu ka põhjalikumad arutlused Mao pärandist. Aga teisest küljest pole Mao järellugu Hiinas veel lõpppeatükini jõudnud.
Jung Chang, Jon Halliday
Mao
Varrak
