Kominterni seltsimehed Kremlis ei laiselnud
Eestlast veenab see, kui tema ajalugu on kajastatud adekvaatselt. Balti riikide Nõukogude Liitu inkorporeerimise mittetunnustamise poliitikat ei tule ületähtsustada, see ei olnud vabaks saamiseks piisav faktor. Kuid Service ei tee sellest üldse juttu. Rääkides vabanemisjärgsest kodakondsuspoliitikast paneb ta kõik kolm Balti riiki ühte patta, kuigi erinevused olid olemas.
Või siis kahekümnendad aastad ja Kominterni püüdlused revolutsiooni eksportida. Kirjutades Esimese maailmasõja järgsetest katsetest Saksamaal ja Ungaris marksistlik võim kehtestada teeb autor järelduse, et Kominterni seltskond sai õppetunni ja püüdis edaspidi „igasugust revolutsioonilist asja ajada äärmiselt ettevaatlikult”. Aga Eesti 1. detsembri mäss? Mis ettevaatlikkusest saab rääkida, kui see läbipõrumine üle terve maailma kajas? Olgu peale, Eesti on pisike, kuid ka Bulgaarias septembris 1923 tehtud punaste ülestõus ei leia märkimist. Ja mis ettevaatlikkusest saab rääkida Hiina kodusõja puhul, kus notiti Moskva õhutusel sadu tuhandeid inimesi?
Kommunistlikust maailmavallutamisest räägib Service, kirjeldamata selleks tehtavaid jõupingutusi.
Praegu Eestis popi sõsarpartei rahastamise tehnikast räägib autor vaid ühes kohas, tuues näite 1980. aastast ja loetledes summasid, mida eri maade kommunistlikud parteid said. Ent varem? Milline oli sellise doonorluse dünaamika ja tulem?
Tankidest ja lennukitest, mida lahkelt anti sinna, kus revolutsioon juba lahti, ei räägi Service üldse. Nõukogude Liidu militariseerituse määrast see raamat aimu ei anna. Millist rolli mängisid kommunismi ülemaailmsed ambitsioonid Nõukogude Liidu rahvusliku kogutoodangu jaotamisel? Statistikat on vähe. Raamat on küll püüdnud olla ülevaatlik, kuid see on literaadi ja mitte ühiskonnateadlase ülevaatlikkus. Aga ka raamatu humanitaarsetele mõttekäikudele võib etteheiteid teha, kommunistliku maailmarevolutsiooni ja vene rahvusluse side on huvitavam, kui Service seda serveerib.
Allendel oli AK47
Kommunistliku maailmavallutuse lugu on pandud kirja ilma sellise kominternlaseta nagu Ja¯nis Be¯rzin¸š. Justkui olnuks Georgi Dimitrov mingi võrgustike korraldaja. Juttu pole Hispaania kodusõja rahvusvahelistest brigaadidest ega Kominterni otsusest nende moodustamise kohta. Pole Carlos-Šaakalit. Justkui oleks kommunistliku maailmakorra kehtestamine olnud mingi kerge mööduv hullus. Nii võib see ju tagantjärele paista, kuid faktid teevad ürituse pingutused tõsiseltvõetavaks. Ja ohvrid tohutuks. Neidki loetleb Service loiult.
Aps on sattunud raamatusse seoses Salvador Allende surmaga. Tal ei olnud peos mitte Fideli kingitud vintpüss, nagu raamatus kirjas, vaid kuulus AK 47. Riistapuu, mida toodeti miljonites, et tööliste ja talupoegade diktatuur maailma vallutaks.
Robert Service
„Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu”
Varrak
