Komissar Wallander ja mõrtsukas, kes tapab õnnelikke inimesi

Kuhu võib viia pettumine ja võõrandumine, näitab Mankell sünges ja verises loos.

Komissar Kurt Wallanderi lugude seitsmes raamat algab dramaatiliselt: kolm ümberriietatud noort peavad tsivilisatsioonist eemal asuval looduskaitsealal jaanipidu. Peas parukad, seljas uhked kleidid ja ülikonnad, kuulavad nad 17. sajandi muusikat, joovad veini ja naeravad. Samal ajal luurab neid põõsaste tagant mõrvar. Ta tapab noored ja teeb nendega midagi koletut. Siis ta kaob.

Noorte vanemad aga ei taipa laste kadumise pärast muretseda, sest aeg-ajalt laekub Euroopa eri riikidest postkaarte, mis kinnitavad, et vastutustundetud noorukid läksid pärast jaanipäeva lihtsalt muretule ringreisile. Vaid üks ema ei usu seda ja käib, postkaardid näpus, tulutult politseimaja uksi kulutamas kinnitades, et tema tütar ei kaoks eales niimoodi reisile. Üks politseinik siiski usub teda ja võtab juhtumi töösse. Aga siis ta tapetakse.

Murelik komissar Kurt Wallander asub mõrvalugusid uurima. On küll erakordselt soe hilissuvi, kuid see ei paranda Wallanderi tuju. Tema isa on hiljuti surnud ja tal tuleb sellega toime tulla, lisaks on üles ütlemas tema tervis. Kui Wallanderil diagnoositakse suhkruhaigus, peab komissar endale tunnistama, et tema parimad aastad on vist möödas. Kandes leina ja oma äsja-avastatud raske haiguse taaka, püüab mees lahendada kolleegi mõrva ja noorte kadumise juhtumit.