Kommunistid ja kangelased
Noorema Hendrik Toompere lavastatud ja kirjutatud “Kommunisti surmas” sõnastatakse sellised küsimused: Mis juhtub kriisiolukorras eetiliste tõekspidamistega? Kuidas on elada, kui sa tead, et igal hetkel võid saada metsa vahel kuuli? Kas laskuda meeleheitesse või hakata mängima nii, nagu veel kunagi varem pole mängitud? Nõnda kõneleb teatripoolne eeltekst.
Mart Kivastiku kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Kangelane” loob ootushorisondi küsimuse kaudu, kas soomepoisid jõuavad kõige kiuste koju ning mis on samal ajal juhtunud kodumaal. Kivastiku näidend viib vaatajad läbi naeru ja nutu kooli ajalootundi, heinale, põgenikepaati, suusatreeningule ja lahingutesse. Õhku jääb küsimus: kas sõjas üldse saab olla kangelasi?
Eksistentsiaalsed küsimused eksistentsiaalsel ajal. 1940-ndate teine pool on audiovisuaalsel kultuuriturul kuum kaup. On seda viimase kuue kümnendi jooksul hooti ikka olnud – küll ideoloogilise haamrina (Leberechtist Rannetini), küll vabadusemaigulise eelvirvendusena (1980-ndate lõpp ja “Vaikuse vallamaja”), küll nihestatud ajastu dokumentidena (selle sajandi lavastused “Vabaduse rist” ja “Minust jäävad ainult laulud” näiteks). Inimsusse süüvivat selget kadreeringut siiamaani siiski ei ole, peaaegu. Miks?
Ma julgen arvata, et sel lihtsal põhjusel, et see aeg on siiamaani veel liiga lähedane. Lähedasem, kui me arvame. 1940-ndad on siiamaani tuliste täkkudena me päevapoliitilise vankri tiisli külge rakendatud. Need on kontrollimatud elajad, piitsalöögiga taltsutamatud loomad, kes korskavad, pead kuklas, ja tormavad tundmatusse. Kuigi oma kivisel või metalsel kujul pealtnäha seisavad – Lihula sammas ja Aljoša. Või siis enam ei seisa.
Sellisest vaatepunktist vaadatuna muutuvad tänased esietendused eriliselt põnevaks. Kriitiku ja mõtleva kodanikuna ootan ma siira huviga, millisel mõttetasandil teosed realiseeruvad. On need üldinimlike küsimuste suhteliselt suvalisse ajajärku tõstetud (süva)vaated (nagu “Hamlet”), ajastuvõrdlused ehk praegusaja paralleelid, protestiaktsioonid, propagandapommid, paksud, õhukesed?
Tänahommikuse seisuga on kõik võimalused valla. Küll aga tahaks loota, et mõlemad on väga tõsiselt tehtud tööd. Meie ajal. Täna. Kus võitjate ja kaotajate vaheline võitlus on sisuliselt sama terav, ainult et glasuur-tsiviliseeritumal moel.
Ja tõsi on seegi, et NO99 on ennast tõestanud teatrina, mille iga esietendus on kultuurisündmus. Endla puhul päris nii väita ei saa, küll aga on see esietendus vähemalt kultuurilooline sündmus kindlasti – esimest korda on Viljandi teatrikooli terve lend in corpore (mäletate samanimelist lavastust Vanemuises 1980-ndate lõpus, märgiline seegi) ühte teatrisse läinud, nüüd on nad koos Pärnu trupiga laval, peanäitejuht mängib ka kaasa ja hiljutine koolipapa lavastab.
