Kondid on meie ainus lohutus


Kondid on meie ainus lohutus
Reuters

Nobeli kirjandusauhinda määrav komisjon kordab aasta-aastalt sama viga – jätab pärgamata Steinbecki ja Faulkneri mõõtu ameeriklase Philip Rothi.

See on eriti kummaline, kuna Roth on aktuaalne, alanud sajand on kirjanikule, kelle teostest on seni eesti keelde jõudnud „Portnoy tõbi” ja „Operatsioon Shylock”, olnud üliproduktiivne – aasta ja raamat. Vähe on neid, kes kunstis kõrges vanuses sellise tempoga jätkavad, mainida võiks režissöör Woody Allenit, kellel on Rothiga rohkemgi sarnasusi kui eakaaslus ning elupaik New Yorgi Upper West Side’is.

Viimaste aastate põhiaineseks on Rothil surm, ühtaegu nii kõige isiklikum kui ka üldisem asi. Rääkides ühele prantsuse ajakirjale oma selle sajandi romaanidest, nimetas Roth surma enda uueks õppeaineks: „Minust on saanud justkui surma õpilane.” Mida aeg edasi, seda kummalisem tundus kaheksandat kümnendit käivale kirjanikule, kelle sõbrad järjest lahkuvad, surmast mitte kirjutada.

„Igamehe” peategelane on romaani alguseks elu ja surma piiri ületanud – parasjagu maetakse teda New Yorgi lähistele räämas juudi surnuaiale. Matusest võtavad osa mehe lähedased, täiskasvanud pojad ja tütar, üks eksabikaasadest ning vanem vend. Mees sargas on olnud edukas reklaamikunstnik, kolm korda abielus ning elanud enamalt jaolt Manhattanil, kuid kolinud pärast 11. septembri terroriakti eakate külasse Jersey rannal, kus võõristuse ja üksilduse tõrjumiseks annab maalitunde teistele seenioridele.

Sellest kõigest saab lugeja teada pihtimuslikust jutustusest, kus enda meelest korralik inimene (ta ju loobus pere ülalpidamiseks kunstniku kutsest) otsekui palub sama hinnangut ka oma lähedastelt. Samal ajal, kui kõik on võrratult keerulisem, sest tema „korralik elu” on tekitanud küllalt sasipuntraid.

Kuid hinnangud hinnanguteks, üks, mille üle peategelasel igasugune mõjuvõim puudub, on tema enda keha.

Roth puudutab kehateemat vananemise ja haiguste kaudu, kuid tema peategelasel on mälestused kunagisest viljakast east ja seksist täiesti olemas. Seda enam üllatab meest, et ta keha kui instrument elu lõpus alt vedama hakkab. Märke keha salakavalast ebatäiuslikkusest on olnud varemgi: kubemesong poisieas, seejärel peritoniit kolmekümnendates, edaspidi kõrge vererõhk, sulgused arterites, vajadus südame defibrillaatori järele jne.

Jumalata igamees

Järjest närum keha toob ahastuse, sest vaim ei ole kaotanud teravust, ja on avameelseks tunnistajaks emotsioonidele, mis varieeruvad alatusest (viha hea tervisega venna Howie vastu) nostalgiani (soov, et vanemad oleks veel elus, ja kõik saaks taas otsast alata). Vananemine segab senist normaalset kulgemist, on peategelasele tüütu ja plaaniväline. Surm on katastroof.

Rothi „igamees”, peategelane, kelle nime ei mainita, on inimene, kes ei usu hinge surematusesse ja kel pole jumalat. Ta pole võtnud omaks kontseptsiooni surmast kui loomulikust protsessist, milleks tuleb valmistuda kogu elu.

„Ilu hävib, aga kondid jäävad alles. Kondid olid ainus lohutus neile, kes ei usu elusse pärast surma ning teavad ilma igasuguse kahtluseta, et jumal on väljamõeldis ja et nende elu on ainus elu, mis neile antud,” (lk 147) mõtiskleb ta oma vanemate matmispaigas.

Kuigi osalt peategelase surmahirmu põhjuseks, ei saa öelda, et see, mis tuleb pärast surma, oleks „Igamehes” kõige olulisem. Pigem on tähtis, mis toimub enne, sest kui puudub jumala kõikenägev silm ja kohtumõistmine, tuleb tegelasel vaadata end oma südametunnistuse silmaga. (See on teema, mis ühel või teisel moel leiab kajastust pea kõigis Woody Alleni filmides.) Sellest ka „igamehe” vajadus selgitada ennast teistele ja endale.

Rothi 23. romaan on leebe ja mõistlik lugemine, mis küll, võib-olla tahtmatult, paneb mõtlema sellele, et kui inimese ainus lohutus on tõepoolest kondid, siis kas pole see lohutus mitte liiga kesine?

Raamat

„Igamees”

Philip Roth

•• Tõlkinud Kersti Unt

•• Tänapäev, 2011

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare