„Kõnts”. Eksistentsiaalsed küsimused kooritakse lahti mudavannis

Teatri NO99 uuslavastus „Kõnts” päästab valla inimeseks olemise varjatud pahupoole.

NO99 on harjunud üllatama ja meie oleme harjunud üllatuma. Kuigi uuslavastuse pealkiri reedab üht-teist kontseptsioonist, ei peta Semperi ja Ojasoo duo meie lootusi. Kuid midagi päris sellist me ka ei oodanud. Liigitaksin lavastuse pigem moodsa kunsti kui klassikalise teatrikunsti alla. Kuigi lavastuses on süžee – algus, keskpaik ja lõpp –, mõjub see siiski improvisatsioonilise performance’ina, mitte dramaturgilise tekstina. Minimalistlik lavakujundus, mis koosneb suuresti mudast või kõntsast, etendus, mis algab enne publiku saabumist, ja vähene kõne, eriti lavastuse alguses, moodustavad meeldiva sümbioosi.

Mudamaadluse areen, kuhu etendusel satume, jätab piisavalt tõlgendusruumi. Üheksa näitlejat on justkui puuris ja võimetud lahkuma, kuigi selles klaustrofoobses ruumis koosolemine on piinarikas. Kõik algab oskamatusest endaga midagi peale hakata. Vaikuses ja igavuses suureneb äng ning esile tulevad ebasündsad tunded: viha, frustratsioon, vägivald, agressiivsus ning sellega segatud seksuaalsus ja füüsiline vajadus teise inimese järele. Need on paljuski tunded, mida me ei taha endale tunnistada. Neis on midagi ürgset ja loomalikku või hoopis inimlikku.