Mudamaadluse areen, kuhu etendusel satume, jätab piisavalt tõlgendusruumi. Üheksa näitlejat on justkui puuris ja võimetud lahkuma, kuigi selles klaustrofoobses ruumis koosolemine on piinarikas. Kõik algab oskamatusest endaga midagi peale hakata. Vaikuses ja igavuses suureneb äng ning esile tulevad ebasündsad tunded: viha, frustratsioon, vägivald, agressiivsus ning sellega segatud seksuaalsus ja füüsiline vajadus teise inimese järele. Need on paljuski tunded, mida me ei taha endale tunnistada. Neis on midagi ürgset ja loomalikku või hoopis inimlikku.