Köök päästab pühapäeva!
Restoran Köök on kohalikul kokandusmaastikul päris värske sõna. Umbes poole aasta eest avatud söögikoht nagu ei olekski päris restoran – seal toimub teenindamine vaid ettetellimisel ja road valmivad enamasti professionaalsete kokkade ja klientide ühistööna. See annab võimaluse saada osa toiduvalmistamise alkeemiast ja võib-olla õppida juurde mitu nippi, millega hiljem kodusemas miljöös sõpru rabada.
Kuid pühapäevad on Köögis isemoodi: üle nädala pakub peakokk Toomas Lääts seal kella 11–15 neljakäigulist brunch’i, iga kord isemoodi menüüga. Selline toiduelamus põhineb söögikoha ja koka usaldusel, kuid Kööki minnes võib olla raudkindel, et elamus saab olema vahetu ja aus. Info pühapäevastest brunch’idest levib peamiselt suust suhu ja siiani ei ole olnud klientidest puudust. Eks tõelised maitsekütid leiavad hea koha üles ka lõhna järgi.
Komando võeti vastu pokaali fizzante’ga. Kuna laual on ka kannud apelsinimahlaga, siis eriti pühapäevased said endale kokku segada kerge mimoosa. Toidukord algas maheda mustjuure-sibulasupiga, millele andis tooni õrn muskaat. Kõrvale sealsamas valminud nisukliisai.
Kodune ja hõrk
Külmlaua hittideks olid värsked hapukurgid – igas sellises krõmpsuvas ampsus peitis end suutäis südasuve. Lisaks suus sulav kiirsoolaforell, „uputatud munad”, värske segusalat ja marineeritud peedisalat. Viimati nimetatu peitis endas mustasõstralikööri, sidruni ja oliiviõli noote.
Komando tunnistab, et lambahakklihapallid koriandri-tomatikastmega olid parimad, mis sellest klassist kunagi proovitud. Kõik see kokku oli trendikalt kodune ja paitas maitsemeelt.
Värske tooraine – koha – mängis olulist rolli kalarisoto õnnestumises. Kuna toidu kõrvalt on võimalik ka sealsamas askeldava kokaga suhelda, saime teada, et koha on päris Peipsist. Ning et ideaalse tekstuuri saamiseks õnnestus risoto sel päeval alles kolmandal katsel. Kuid see maitses tõesti hästi – peale puhta valge kalaliha rääkis kaasa ka sulavõi, salvei, apteegitill ja varsseller.
Pühapäevase pidusöögi lõpetas maasika-kohupiimatort – ilma paksendajateta ja tavatult kollase biskviitpõhjaga. Lõppu kohv või tee omal soovil. Kokku maksis see söö-palju-jaksad-rõõm 350 krooni.
Huvitaval kombel on säärane kergelt kare, kuid ääretult aus ja toorainesõbralik söögitegemiskultuur meile alles võõras – Lääne-Euroopas levib see jõuliselt juba mõnda aega. Selline lähenemine tähendab tavaliselt ka hoolivalt loomulikku teenindust ja boheemlikult šikki interjööri. Köögis on kõik need kolm komponenti suurepäraselt paigas.
Tore on ka see, et kui olete viimaste külaliste seas, võidakse teile kaasa pakkida ülejäänud salat või tuua tasuta lauda viimane pudel frizzante’t.
