Kõomäe huumor kõigub terava ja labase vahel
Võrreldes eelmise, “Amatööriga” on uues raamatus jutte märksa vähem ning kirjutamisstiil hoopis naturalistlikum.
Kõomäe nüüdisaega kujutavad ja kritiseerivad lühijutud on üles ehitatud eelkõige huumorile, pakkudes meelelahutust veidrate tegelaste, ehmatavate episoodide ja kummaliste olukordade näol. Kriitikanooli lastakse ebaausate ärimeeste, kupeldajate, vaeste üliõpilaste, muusikute ja paljude teiste suunas. Tema naljad kõiguvad iroonia ja labase huumori vahedal noateral, pannes kord muigama, siis jälle pead vangutades kulmu kortsutama.
Kõomäe fantaasiarikkuses ja originaalsuses ei saa kahelda. Tegu on hea sulesepaga, kelle jutud on kaasakiskuvad ja hoogsad ega lase raamatut poole loo pealt käest panna. Samas on autori omanäolisus ja huumorisoon ikka piiratud, vaimukused küll head, kuid suurepärasteks neid siiski ei nimetaks. Mingi säde või löövus on justkui puudu.
Teoses esineb vaimukaid ja tõesti leidlikke kohti, mis tihtipeale hästi meelde jäävad. Kuid hämmastaval kombel on sama palju ka liialt lihtsakoelisi ja suisa labaseid jutte, mis heast huumorist ja tabavast sarkasmist on üsna kaugel. Huvitavat lahendust pakub seik tänapäevasest paradiisiaiast.
Kuid kõrvutades head süžeed oluliselt viletsamaga, sobib esiletoomiseks jutt “Liha”, mis on tahtlikult eemaletõukav kohe algusest peale. Lugu võikski ju olla selline, meelega ebameeldiv. Omaette esteetika ju seegi, kuid praegusel juhul on novell kukkunud välja pigem labase kui vaimukana. “Lihas” konstrueerib autor rumaluse ning loobib siis üleolevalt selle pihta kive, ise alatult naeru pugistades.
Parim on lõpujutt
Positiivselt üllatas aga kogumiku pikem lõpujutt “Nägu”, mis oli nii ülesehituselt, teemaarenduselt kui ka sisult originaalne, läbimõeldud ning huvitav. Jutus tuli ette mõtisklusi, sisekaemusi ja ootamatuid sündmusi. Maalitud oli küllaltki realistlik pilt, millelt siiski ei puudunud omajagu vürtsitavat veidrust. Kindlasti saab norida karakterite veenvuse kallal, kuid tegu on kogu parima jutuga.
Kõomägi pakub lohutu tõdemuse: inimesed on pelgalt mõtlevad loomad, juhindudes eelkõige looduslikest instinktidest, mitte aga loogilisest mõistusest, veel vähem aga eetikast. Hämmastavalt palju on perverssete kalduvustega tegelasi. Kas tegu on kirjandusliku võttega või tuleks neid näha kui inimesi meie seast, kelle olemust on Kõomägi valgustanud?
