Esmalt üles kerkiv “mure” on muidugi see, kuhu sõita. Kui tänavutalvisele reisile kunagi juulis tihedamalt mõtlema hakkasin, mõlkus peas põhiliselt kolm kohta – Etioopia, Madagaskar ja Kesk-Ameerika, just sellises paremusjärjestuses.

Etioopia sellepärast, et eelmisel korral jäi selle lõunaosas üldse käimata, põhjaosa mägedes korralikult matkamata, Addis Ababas Great Ethiopian Run’il osalemata, Etioopia hapukat leiba injera’d pole mitu aastat maitsta saanud, paari sealset sõpra oleks tore jälle näha... Ainus viga, et maailmas on nii palju huvitavaid maid, kus ma veel üldse pole käinud – näiteks Madagaskaril, Guatemalas, Hondurases jne.

Kuhu sõita?

Niisiis vaevasingi nädalaid pead küsimusega, kuhu sõita. Või mis vaev see – kui ühe teise reisimehe sõnu laenata, on reisist mõtlemine ja reisi kavandamine sageli mõnusamgi kui kohtumine reaalsusega ehk reis ise.

Mõtlesin, mõtlesin, kuni juhuslikult leidsin, et Lonely Planet on välja andnud raamatu “Cycling Vietnam, Laos & Cambodia”. “Aga miks mitte Vietnam, Laos ja Kambodža?” küsisin endalt ja leidsin pärast veerandtunnist järelemõtlemist, et see on hea valik. Mitte Lonely Planeti käsiraamatu pärast, vaid sellepärast, et Aasiasse pole ma seni palju sattunud.

Et reis – olgu sihtpunkt milline tahes – tuleb ette võtta jalgrattaga, oli juba ammu selge. Jalgrattamatkal lööb mitu kärbest korraga: saab palju näha, puhata ja ühtaegu trenni teha. Pealegi saab jalgrattaga ringi liikudes inimeste ja ümbrusega palju vahetuma kontakti kui bussides-rongides-autodes loksudes. Jalgsi liikudes saab muidugi ka, aga see liikumisviis on pikkade vahemaade läbimiseks liiga aeglane, samas kui jalgrattasõit on just paras – 100–150 km päevas, kui just tuul pole väga vastaline, mäed väga järsud ega tee väga vilets.

Järgmiseks sammuks ettevalmistuste reas sai LP käsiraamatu (rattasõitjaile mõeldu) ostmine amazon.com’ist. Lisaks ostsin Trailblazeri sarja kuuluva “South-East Asia – The Graphic Guide’i”, mida netipoe kommentaatorid kõvasti kiidavad kui ideaalset abivahendit iseseisvale seljakotirändurile.

Ühe “Graphic Guide’i” soovituse panin kohe kõrva taha: “Mida kaasa pakkida? Mitte midagi. Eriti siis, kui alustad reisi Bangkokist, kus saad osta kõik vajamineva palju odavamalt kui läänes.” Raamatu kaardid ja skeemid käivad mulle esialgu natuke üle mõistuse, aga lohutan ennast mõttega, et küllap on kohapeal, mõnel kaardile märgitud tänavanurgal seistes, neile lihtsam pihta saada.

Sirvisin ka rattamatkaraamatut, uurisin lennuhindu ja viisareegleid (thorntree.lonelyplanet.com ja kodumaise www.trip.ee foorumid on praktilise ja tihti muutuva reisinfo saamiseks suurepärased kohad) ning jõudsin järeldusele, et kõige targem on teha umbes selline ring: Bangkok – Phnom Penh – Saigon – Hanoi – Vientiane – Bangkok. Tõtt-öelda olen peaaegu kindel, et säärase ringi läbimiseks üksnes jalgrattaga jääb kuuest nädalast, mis mul seekord kasutada on, selgelt väheks. Aga eks mõned igavamad kohad võib ka rongi või bussiga läbida, kui aega nappima hakkab.

Detailset plaani mul kavas teha pole, sest kunagi ei tea ju täpselt ette, kus tekib tahtmine natuke pikemaks peatuma jääda ja millised kohad nii kiiresti kui võimalik läbida. Kõiki võimalusi ei saa käsiraamatute ja kaartide põhjal tavaliselt ka selgeks, üht-teist tuleks jätta saatuse hooleks – näiteks rännuteel ette jäävad sümpaatsed inimesed, kes head nõu annavad.

Öömaja leidmisega pole mul sellise strateegia puhul siiamaani probleemi olnud – enamikus suuremates asulates on leidunud mõni odav võõrastemaja, ja kui seda ka pole, on mõni heatahtlik külaelanik või telk (mida ma seekord kaasa võtta ei kavatse) välja aidanud.

Hädavajalikud plaanid

Mõned kindlad ettevalmistused olen selle loo kirjutamise hetkeks, kui ärasõiduni on jäänud üks päev, siiski teinud.

Esiteks olen ostnud lennupileti. Pileti soovitan kõigile, kellel pole nii paindlik töö, mis lubab mõne eriti soodsa pakkumise tekkimisel kiiresti nädalateks minema põrutada, paar kuud varem valmis osta. Seda enam, et sooduspakkumised on sageli mõne konksuga (ümberistumiste, aja vms poolest), mis võivad rahalise kokkuhoiu suures osas nullida.

Teiseks olen käinud reisiarsti konsultatsioonil ja lasknud ennast vaktsineerida. Saadud süstide loetelu mu kollases vaktsineerimisraamatus on pikk, aga kahjuks tuleb mõnesid süste aeg-ajalt korrata. Seekord tuli mul taas kord vastu võtta tüüfuse- (soovitatud) ja marutõvevaktsiini (vabal valikul, parem karta kui kahetseda, see võib Eestiski abiks olla).

Hankisin Helsingist ka Tai viisa, mille saaks 14 päevaks ka piirilt, aga tundus, et kindlam on see võtta varem, sest mu passis ei tõesta Taisse sisenemisel veel miski, et kavatsen sellest riigist kiiresti edasi sõita ega jää sinna 45 päevaks, nagu lennukipiletilt võib tõlgendada.

Kolmandaks lasksin oma jalgratast põhjalikult remontida. Ratta saaks ilmselt osta (ja pärast müüa) ka Bangkokist, aga Põhja-Vietnamis ja Laoses on tõsiseltvõetavaid mägesid, millest üles ronimiseks eelistan kasutada varem järeleproovitud sõiduriista.

Reisikaaslas(t)e küsimusest ka. Kui enne esimest pikemat sooloreisi oli üksi reisimise väljavaade mulle vastumeelne, siis nüüdseks on see mulle pigem meeldima hakanud – ja ka jutuks olevale reisile lähen üksi. Üksi saab liikuda just sellises tempos ja kohtades, nagu pähe tuleb, tekib rohkem kontakte kohalikega, märkab rohkem kohaliku eluolu detaile. Aga ideaalseks variandiks pean siiski (üht) reisikaaslast, kes julgeb (ja tahab) aeg-ajalt mõneks päevaks või nädalaks oma radadele pöörata.

Kolm nõuannet reisi kavandajale

•• Vali sihtpunkt, mille vastu tunned emotsionaalset sidet või huvi. Reisi headuse määrab esmajärjekorras sinu ja sihtkoha vaheline “keemia”, mitte niivõrd olmeküsimused. Kes ühegi kohaga sellist sidet ei leia, jäägu parem koju, sest “keemia” puudumisel on liiga palju asju, mis võivad reisimeeleolu ära rikkuda.

•• Pole üldiselt mõtet kõike peensusteni plaanida, kui reisid üksi või kahekesi ja kui tegu on mitmenädalase, mitmeid linnu ja paiku hõlmava ringreisiga. Ööbimiskohtade broneerimise ja muu detailplaneerimisega tasub vaeva näha siis, kui tegu on tipphooajaga (eriti karnevalide-fiestade-festivalidega) ja/või väga lühikese reisiga.

•• Ära jäta minemata, kui reisikaaslast ei leia. Tavaliselt satub ikka teele toredaid inimesi ja tekib tuttavaid, kellega muljeid jagada või mõnda aega koos liikuda. Ja üleüldse – reisima minnakse ju selleks, et uudset keskkonda nautida või ennast selles proovile panna, eks? Miks siis mitte täie peale välja minna ning jätta kamp kaasmaalasi kaasa võtmata.