Kordused, mis kammitsevad, ja kordused, mis vabastavad

Eesti tantsuagentuuri lavastus „Ainukordus” näitab viie tantsija jõul korduste vabastavat võlu.

Küljeuks avaneb, erk valgusvihk moodustab tee uksest seinani. Tütarlaps lillas kostüümis kõnnib mööda valgusteed ja läheb ukseni tagaseinas. Ta avab selle, kumavast valgusest moodustub kolmnurgale teine haar. Ta väljub. Saali astub teine tütarlaps. Või on ta seesama? Pikkus, kostüüm ja soeng vahet teha ei luba. Trajektoor kordub. Kui küljeuks uuesti avaneb, on naisi juba kaks. Iga korraga saab neid rohkem. Hüpnotiseerivast samal trajektooril kõndimisest saab jooks ja peagi tants. Kordustest moodustuv, samas uusi nihkeid otsiv.

Visuaali toetab muusika. Sander Saarmetsa helitaust koosneb alguses struktuurita kääksatustest ja kriuksatustest. Nii nagu kõndimine muutub tantsuks, saab (ukse)kriginatest rütm, mis muutub üha kiiremaks ja intensiivseks, taas tempot langetab ja vaataja emotsioonidel tallab.

Kängitsetud kängitsejad

Lavastajad pakuvad ka raami, millele annab visuaalse viite laval olev mustast teibist ümbritsetud kingapaar. Loen seda nii, et jalatsid kui jalgade kängitsejad on ise kängitsetud. Jalatsite siseelu näidatakse samamoodi nagu kordusi. Umbes nii, et king, mis pigistab ja ahistab, on tänaval kõndimiseks enamasti mugavam kui paljas jalg. Kordused on jälle ühtpidi tüütud, rutiinsed ja kammitsevad, teisalt pakuvad vaat et meditatiivset vabadust ja aitavad üles ehitada lõputu võimaluste jada.

Viit tantsijat, kelle hulka kuuluvad ka koreograafid, on seda võluvam jälgida, et Eesti nüüdistants näikse olevat kaldu kontseptuaalsete lavastuste poole ja vaimustus liikumise ilust on kiire tulema. Nii palju siiski viriseks, et „Ainukorduse” esituses tahaks ideaalis näha veelgi enam täpsust. Kuivõrd koreograafia on üles ehitatud kordustele, eeldab selle täielik mõjule pääsemine vaat et põhjakorealikku sünkroniseeritust.

PS Ikka on kihvt, kui tegelik elu lavastusse trügib. Eeldusel, et see ei ole etenduse ajal kolmandat korda järjest telefoni vaigistav inimene publiku hulgast. Nähtud etendusel (6. mail) oli hetk, kui tantsijad eemaldavad aknalt katte. Vastasrõdult paistis punastes riietes hüperenergiline poiss, kes rõõmsalt jälgis, mis saalis toimub. Tähelepanu tantsijatelt oli selleks momendiks varastatud, nii et profülaktika mõttes siia klišeetõdemus, et teater suunas pilgu otseses mõttes elule.

„Ainukordus”

LAVASTUS

Idee ja koreograafia: Maria Uppin, Marie Pullerits

Tantsijad: Häldi Kasak, Kadri Sirel, Maria Uppin, Marie Pullerits, Valeria Januškevitš

Muusika: Sander Saarmets

Valguskujundus: Ants Kurist

Kunstnik: Kaia Tungal

Esietendus 5. mail Eesti tantsuagentuuri teatrisaalis.