Korea – läbi raskuste taasühinemise poole
Ma pole kuigi originaalne, kui väidan, et enne Lõuna-Korea külastamist tugines minu ettekujutus sellest maast suuresti 1988. aasta Souli olümpiamängudele. Kena kokkusattumus, aga märtsi keskel Souli külastades õnnestus mul veeta enamik öid hotellis, mida olümpiamängude ajal kasutati pressikeskuse peamise restoranina.
Kuna minu Koreas (just nimelt Koreas, sest kohapeal ei kasutata väljendit “Lõuna-Korea”, äärmisel juhul “Lõuna”) käik oli ametlik külastus, ei ole mul palju pakkuda neile, kes ootavad reisikirjeldusest väga praktilisi näpunäiteid. Ma püüan anda pigem üldisi tähelepanekuid Korea ühiskonnast ja elulaadist, nii nagu see maad kümme päeva külastanule paistis.
Korea asub Euroopa suurematest lennujaamadest kümnetunnise lennureisi kaugusel. Koreasse saabudes võtab teid vastu Incheoni lennujaam. Mõned aastad tagasi ehitatud ülimoodne lennujaam on püstitatud merelt “võidetud” maale ning on võõrale oluline ka sellepärast, et seal tasuks teha otsus, kas Koreas olles soovitakse kasutada mobiiltelefoni või mitte. Nimelt pole “Euroopa mobiiliga” Koreas midagi peale hakata – kes tahab olla kättesaadav või ise helistada, see peab lennujaamas telefoni rentima. Aga ärge siis ehmatage, kui juba kümmekond minutit pärast telefoniomanikuks saamist saate esimese SMS-i, kus teid õhtuks näiteks kohtama kutsutakse.
Rämpssõnumid on Koreas sama tavalised kui meil rämpsmeilid. Arvestades, et Korea on mobiilinduses Euroopast paar-kolm aastat ees, ootab meidki mõne aasta pärast ilmselt sama saatus.
Soul asub lennujaamast paarikümne minuti autosõidu kaugusel. Autod on ehk esimene üllatus, mis Koreasse saabujat tabab. Mõistagi annab tooni Korea autotootja Hyundai toodang, aga sekka kohtab ka Jaapani ja Hiina sõidukeid. Euroopa ja Ameerika autosid pole näha. Aga üllatusmoment pole mitte autopargi “etniline” koosseis, vaid see, et korealased sõidavad ainult väga uute autodega, seda mitte ainult Soulis, vaid ka väljapool pealinna. Tõsi, autod on neil odavamad kui Euroopas, kuid uusi autosid võimaldab osta ka inimeste elatustase. Näiteks minu grupi giidi kuusissetulek koos tõlketööga oli 3,5 miljonit woni ehk umbes 45 000 krooni. Pole just laita, ehkki pea poole sellest maksis ta üüriks.
Taolise elatustaseme taga on tugev majandus, mis omakorda tugineb Korea inimeste uskumatule pühendumusele ja töökusele. Alles 1990. aastate algul mindi riigis üle viiepäevasele töönädalale, enne seda oli vaid üks puhkepäev nädalas. Ametlikke puhkusepäevi on aastas kümme, kuid sellele lisaks on kord kuus üks lisapuhkepäev. Ja ehkki 1997. aastal kannatas Korea raskelt Aasia majanduskriisi tõttu, on tänaseks sellest üle saadud. Põhilise osa rahvuslikust rikkusest annab teenindussfäär ning tehnoloogia- ja tööstussektor.
Korea on Eestist vaid kaks korda suurem, kuid seal elab koguni 48 miljonit inimest. Ilmselt aimate, kui tihe on asustus. Lisaks asjaolu, et Korea pole küll väga kõrge, kuid siiski mägine maa – inimesed elavad orgudes. Ükskord ööbisime linnas, mille kohta meie giid kasutas väljendit “väikelinn”. Igaks juhuks küsisin üle, kui palju inimesi provintsilinnas elab. Tuli välja, et 390 000. 1. märtsi seisuga elas Tallinnas 398 753 inimest.
Souli asemele uus pealinn
Pealinnas Soulis elab kümme miljonit inimest ehk viiendik riigi elanikest, ja elanike arv kasvab üha. Sellepärast tahavad või-mud hakata tuleval aastal uut pealinna rajama. Esmalt viiakse sinna üle valitsusasutused. Tiheda asustuse tõttu on Soul totaalselt autostunud, mistõttu tipptunnil tuleb varuda aega ja kannatust. Lühemaid vahemaid on Soulis targem läbida jalgsi. Pikemate puhul võiks kasutada allmaaraudteed. Kui tahate Soulis taksoga sõita, on targem võtta musta värvi auto. See on küll teistest kallim, kuid selle juht oskab mingilgi tasemel inglise keelt.
Üldiselt saab Soulis inglise keelega suhteliselt hästi hakkama. Söögikohtades leidub ikka vähemalt üks teenindaja, kes inglise keelt räägib. Tavaliselt on selleks mõni üliõpilane, kes endale õpinguteks lisaraha teenib. Õppemaks on Koreas väga suur. Soulist väljaspool aga tasuks leida endale mõni kohalik teejuht.
Souli elamulinnaosad meenutavad eemalt värvipliiatsitopse: paarikümnekorruselised saledad kõrghooned tihedalt üksteise kõrval, majade tipud teravad nagu pliiatsitel. Soul on arhitektuuriliselt suhteliselt noor – Korea sõja ajal sai linn kõvasti kannatada ning enamik hooneid on ehitatud pärast sõda ehk viimase 50 aasta jooksul. Aga siiski on nende pilvelõhkujate kõrval alles ka vana Souli – templeid ja paleesid. Neist soovitan külastada näiteks linna keskel asuvat Gyeongbokgungi paleed. Samas tunnistavad kohalikud, et eriline turismimagnet Korea pole, peamiselt kauguse pärast. Turistid tulevad põhiliselt naaberriigist Jaapanist, kellega Koreal on ajalooliselt umbes sama kirglik suhe kui Eestil Venemaaga. Seoses Jaapani turistidega kuulsin ühelt Korea meediatudengilt lõbusat lugu. Nimelt on Korea Aasia piirkonna suurim seebikate tootja ning eriti innukalt vaatavad Korea seebikaid jaapanlased, kes elavad neile umbes samamoodi kaasa nagu eestlased 1990. aastate algul Mehhiko seebikatele. Ja nii tulevad pisut eakamad Jaapani naised Koreasse otsima just seda kirgedest pakatavat elu, mida nad on varem seebikatest näinud.
Kui maapiirkondades annavad tooni budistlikud templid, siis Soulis pakuvad huvitava vaatepildi kristlikud kirikud. Paljud neist on ehitatud mõne kõrghoone tippu. Enne Koreasse minekut olin kindel, et selle riigi valitsev religioon on budism. Aga võta näpust: kohapeal kuulsin, et hoopis kristlus (protestantism). Ametlikes kogumikes märgitakse siiski, et kristlasi ja budiste on võrdselt (mõlemaid 26 protsenti), mitteusklikke on aga 46 protsenti ja nende osakaal kasvab üha.
Koreas ei saa üle ega ümber suhetest Põhja-Koreaga, millest kirjutan põhjalikuma artikli mõne aja pärast. Sisuliselt valitseb kahe Korea vahel siiani sõjaseisukord, mida on piirist 60 kilomeetri kaugusel asuvas ülimoodsas Soulis raske ette kujutada. Ehk sellepärast on noorte korealaste seas palju ka neid, kes suhtuvad kahe Korea ühinemisse skeptiliselt. Korea üliõpilastega vesteldes toodi ühe taasühinemise hirmuna välja see, et vaesed põhjakorealased tulevad Lõunasse ja võtavad nende töökohad ära. Et noored ei tunneta Põhjast tulenevat sõjalist ohtu, on nad palju kriitilisemad ka Ühendriikide vägede jätkuva Koreas viibimise suhtes.
Suhted Põhja-Koreaga
Ehkki Lõunas on olemas lausa taasühinemise ministeerium, on kahe Korea ühendamine täna utoopia. Selleks peab Põhja-Koreas juhtuma midagi väga revolutsioonilist. Samas on jää kahe Korea suhetes viimastel aastatel sulama hakanud. Suuresti on selle põhjus Põhja-Korea üha kehvem majanduslik olukord. Paari aasta eest rajati Lõuna rahaga Põhja territooriumile spetsiaalne asula, kus pea pool sajandit lahus olnud perekonnad taas kohtuda saavad. Selliseid inimesi, keda sõda eri pooltele jättis, on umbes 10 miljonit. Eelmisel aastal õnnestus neist kokku viia 10 000. Seda on küll väga vähe, aga aastakümneid olematuid suhteid silmas pidades on see siiski tähenduslik. Pered on suletud asulas koos kaks-kolm päeva ja pöörduvad siis koju tagasi. Lõunast tulnu tohib vaesele Põhja sugulasele anda 1000 dollarit, mis on viimase jaoks meeletu summa. Tõsi, kolmandiku sellest rahast peab põhjakorealane loovutama oma riigile.
Kel tahtmist heita pilku mitte ainult kahe Korea suhete tegelikule seisule, vaid ka meie enda lähiminevikule, see võiks kasutada võimalust ning võtta ette ekskursiooni kahe Korea vahelisse demilitariseeritud piirkonda. See eeldab rangete turvareeglitega arvestamist. Muuhulgas peate täitma paberi, milles võtate vastutuse oma ellujäämise eest vaid endale. Aga olukord pole enam nii hull kui veel paar aastat tagasi, mil alasse oli keelatud siseneda teksapükste või miniseelikuga – ikka sellepärast, et hoida põhjakorealasi Lääne “mürgituse” eest. Ka ei mängi enam viimased paar aastat öösiti lint, kus Põhja-Korea liider Kim Il Jong kutsub lõunakorealasi hülgama ameeriklaste okupeeritud Lõuna ning siirduma tõeliselt vabasse ja rikkasse Põhja.
Kohapeal avaneb teil võimalus näha näiteks maailma suurimat lippu. Pärast seda, kui lõunakorealased püstitasid 100 meetri kõrguse masti ja tõmbasid selle otsa oma lipu, vastas Põhja-Korea sellega, et püstitas 160 meetri kõrguse masti ja pani sinna lehvima oma lipu. See on väidetavalt maailma suurim pidevalt lehviv lipp, mis on 32 meetrit lai.
Pikksilmaga saab vaadata ka Põhja-Korea näidisasulat. Nimelt rajas Põhja-Korea piiri äärde põlluharijate küla, mille majad on oluliselt uhkemad kui mujal Põhjas. Lähemal vaatlusel selgub siiski, et nii mõnelgi majal puuduvad aknad, õhtuti ei põle neis tuled ning põlluharijadki liiguvad ringi pigem sapöörilabidatega. See küla on puhas fiktsioon, mille eesmärk on demonstreerida Lõunale Põhja olematut head elu.
Samas on võimalik vaadata ka näitust Põhja-Korea elust-olust. Mind ja teisi Ida-Euroopast tulnud ajakirjanikke tabas seda näitust vaadates kerge irooniline äratundmine meie enda mitte just hiljutisest argipäevast, kuid ameeriklastel-austraallastel jagus imestamist küllaga: “Kuidas said naised kanda sellist pesu?!”, “Issand, kui trendikad pruunid pintsakud neil on!”, “Neil polegi autosid ja mobiiltelefone?!” Jne, jne.
Korea köök pakub elamuse
Unustage söök, mida olete proovinud näiteks Tartus nüüdseks kinni pandud korea restoranis. Sel pole korea köögiga suurt mingit pistmist. Korea kööki kuulub mõistagi riis, aga ka kapsas – üks korea köögi iseloomulik ja suurepärane roog on tšillipipra jt vürtsidega hapendatud hiina kapsa laadne kapsas ehk kimchi. Väga populaarsed on kõikvõimalikud kalatoidud, aga ka näiteks kuivatatud vetikad, mida on õlle kõrvale sama mõnus krõbistada nagu koduses Eestis kartulikrõpse. Korealased kasutavad söömisel pulki, aga need on metallist. Enamikus söögikohtadest on võimalik paluda endale ka kahvlit või lusikat, aga mitte nuga. Küll aga kääre, et näiteks kala lahti lõigata.
Jookidest tasub proovida kindlasti traditsioonilist jooki soju’t. See on piiritusepõhine jook, mis on valmistatud riisist või magusatest kartulitest, kraade on sel 20 ringis. Arvestage sellega, et kas olete enne söönud või mitte, soju’t juues peate võtma kõrvale ka suupisteid. See on traditsioon. Kui püüate seda murda, nagu meie kord tegime, kuna kõhud olid juba täis, tuuakse suupisted lauda tasuta. Ka kohalik õlu on hea. Mittealkohoolsetest jookidest peetakse tervistavaks jooki, mis meenutab jahutatud riisikeeduvett, mis magusaks tehtud. Jookide juurde siiski ka üks hoiatav soovitus – kohvisõltlastel on targem kodust oma pakk kaasa võtta, sest kohalik kohv on meie maitsemeelte jaoks lahja.
Koreas on neli aastaaega. Parim aeg Korea külastamiseks on kevad või sügis. Tõsi, märtsi esimesel poolel jõuavad kaugelt Mongooliast kohale kollast liiva toovad tuuled, mis esmapilgul mõjuvad nagu tavaline udu. Sel ajal kannavad paljud korealased näo ees maske, et kaitsta hingamisteid.
Sellegipoolest on kevad üks ilusamaid aegu Korea külastamiseks. Eriti kui armastate maasikaid, mille üks suurimaid kasvatajaid Korea on, ja mida saab seal süüa juba päris varakult. Suve teeb raskemini talutavaks mitte niivõrd kuumus, kuivõrd vihm ja niiskus.
Lõpetuseks tahaks rõhutada, et korealased on äärmiselt vastutulelikud ja viisakad. Meie kultuuriruumi jaoks on algul pisut kummastav, et näiteks televisiooni õhtused uudistesaated algavad ja lõppevad diktori kummardusega.
Kolmanda päeva õhtul Koreas puhkesime horvaadist kolleegiga südamest naerma, kui enne hotellitubadesse siirdumist hüvasti jättes teineteisele automaatselt kummardasime ja korea keeles head aega soovisime.
Viisakus hakkas külge.
