Koreograaf Jérôme Bel: on igasuguseid kehasid ja ma usun, et kõiki neid peaks näitama

 (5)
„Gala” esietendus 2015. aastal ja on igas etenduspaigas erinev, sest trupi moodustavad kohalikud inimesed.
„Gala” esietendus 2015. aastal ja on igas etenduspaigas erinev, sest trupi moodustavad kohalikud inimesed.Foto: José Frade

Jérôme Bel toob Baltoscandalil elukutseliste tantsijate kõrval lavale kohalikud asjaarmastajad ja usub, et ka ebaõnnestumine võib olla huvitav.

4.–7. juulini Rakveres toimuval Baltoscandalil etendub kaks korda tänapäeva ühe kuulsama ja vastuolulisema koreograafi Jérôme Beli „Gala”. Beli nimi ei vaja Eestis pikka tutvustust, tema lavastusi on olnud nii Baltoscandali kui ka Talveöö Unenäo festivali kavas.

„Gala” esietendus 2015. aastal, ent on igas etenduspaigas erinev. Trupi moodustavad kohalikud inimesed, kellest enamik pole professionaalse tantsuga kokku puutunud. Millest lavastus alguse sai?

Amatööride puhul on mind alati huvitanud nende haprus, tõsiasi, et vastupidi elukutselistele on nad kaitsetud. Nende tegevus põhineb mõnu ja iha printsiibil, aga nad ei saagi eales saavutada sellist taset nagu professionaalid. Sellistel püüdlustel on kahtlemata ühisosa sellega, kuidas ma teatrile lähenen. Kunstnikuna ei taotle ma oma valdkonnas meisterlikkust, vaid vastupidi, toetan eksperimentaalset lähenemist, kus iga minu töö peaks mind viima millenigi, mida ma ei valda täiuslikult. Ehkki see ei ole alati peamine.

Jérôme Bel ütleb, et kõige üldistatumalt väljendab tants tema jaoks seda, mida ei saa väljendada ühegi teise meediumiga. Foto: Jasper Kettner

„Gala” koosneb püüdlemisest, katsetamisest ja avastamisest, mitte niivõrd millegi meisterlikust valdamisest ega olukorra kontrollimisest. Ebaõnnestumises ei ole midagi halba. Vaatajana eelistan edukale lavastusele, mis ei ütle midagi uut, alati lavastust, milles on riskitud. Ka amatöörtantsija esindab minu jaoks mingit ettekujutust kunstist, millesse suhtun täie kirega. Nagu ütles Samuel Beckett: „Püüa uuesti. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini.”

Kuidas te valisite „Gala” osatäitjad?

Inimesed on kutsunud festival. Ma ei taha mingit ettetantsimist, oluline on, et trupp koosneks võimalikult erinevatest inimestest. Olen alati arvanud, et tantsutrupp peaks laval peegeldama mingit ettekujutust maailmast. Pean siin silmas modernset tantsu, mis algas Isadora Duncani ja Vatslav Nižinskiga. Mulle tundub, et olulisemad koreograafid on jätkanud sama joont. Koreograafid peaksid arvestama oma kaasaega, ühiskonna mitmekülgsust ja sotsiaalseid probleeme, mis on kohati üüratud.

Proovideks on aega ainult mõni päev. Annab see etendajatele piisavat tuge?

Amatööridel ei ole võimalik proovideks aega võtta nagu professionaalidel. Nad peavad käima tööl, noorimad koolis. Olen välja töötanud struktuuri, mis võimaldaks neil lavastuses mängida. Olen pidanud oma tavapärases tööprotsessis üksjagu korrektiive tegema ja see on mõjunud virgutavalt.

"Keskklass jätab mu täiesti külmaks, nad on oma mugavustsooni takerdunud."

Nüüdistantsuga seotud mõisted ajavad paljusid segadusse. Üllatutakse, kui tantsulavastuses ei tantsita. Kas koreograafid peaksid aitama publikul etenduskunste mõtestada või vastutab selle eest pigem publik ise?

Ma usun tohutult publiku intelligentsusse. See lavastus põhineb prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i intelligentsuse võrdsuse printsiibil. Probleemiks on keskklassi iha saada ja saavutada ainult tuttavlikku. Keskklass jätab mu täiesti külmaks, nad on oma mugavustsooni takerdunud. Minu looming on mõeldud inimestele, kes on avatud uutele ideedele, uutele esituslaadidele ja sotsiaalsetele muutustele.

Teie taust on seotud koreograafidega nagu Pina Bausch ja Anne Teresa De Keersmaeker, kelle tantse teavad ka paljud, kes ei ole neid elavas esituses näinud. Ent teie pöördusite vastassuunda – mittetantsijate ja isegi mittetantsimise poole. Kuidas jõudsite oma esteetikani?

Mul on eelkäijate omast erinev tööriistakast. Minu kujunemises on olnud olulised Merce Cunningham, Trisha Brown, Pina Bausch, Anne Teresa De Keersmaeker, Nižinski ja teised. Aga ma lähenen tantsule teisest vaatepunktist, olen rohkem huvitatud tantsu mõttest kui tantsimisest kui sellisest. Mind paelub tantsu ja poliitika omavaheline suhe.

Teie töödes näib olevat oluline koht inimese ja tema psüühika uurimisel. On teil mõni näide millestki, mis on muutnud teie vaadet maailmale ja ümbritsevatele inimestele?

99% lavastuste tantsijaid on 20–35-aastased, heleda nahaga, suurepärases füüsilises vormis ja väga kaunid.

Loe veel

Pean tunnistama, et mul on tekkinud tõsine probleem kehade esindatusega nüüdistantsu valdkonnas. Minu arvates on see kohutavalt standardiseeritud. 99% lavastuste tantsijaid on 20–35-aastased, heleda nahaga, suurepärases füüsilises vormis ja väga kaunid. Minu arvates mõjub see kunstivormile, mille tööriistaks on kehad, väga limiteerivalt. On igasuguseid kehasid ja ma usun, et kõiki neid peaks näitama. Praeguseks on olukord selline, et nüüdistantsus on palju klassikalise tantsuga sarnast akademismi. Sellele omast hinnangute andmist õõnestabki amatööride staatus ja see meeldib mulle. Millised kohtuotsused sel juhul kehtetuks tunnistatakse ja mis jääb alles? Usun, et alles jääb tantsu tegelik tähendus. See, mida tants esindab ja mida väljendab tantsiv inimene, olgu ta amatöör või professionaal. Tants suudab inimeses esile tuua seda, mida sõnades pole võimalik väljendada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare