Kõrge seisab sügava peal
Suurem osa inimesi on võimetu mõistma teise inimese hinge. Ka inimene, keda me arvame hästi tundvat – ja kes ise ka kinnitab, et me teda mõistame –, on siiski teine (natuke võõras). Me ainult aimame teda.
Põhimõtteliselt on samamoodi ka raamatutega. Võib juhtuda, et nii on ka iseendaga.
Loo tegelasega, kes kirjutab oma elust Sass Henno raamatus Elu algab täna“, on just selline asi, et ta ei mõista ei teisi ega ennast. Ta ainult aimab ja sobitab – ja tundub, et see on väga levinud probleem, sest miks muidu on Henno noorte seas nii loetud ja hinnatud. Nn noorte seisukohast kirjutab Henno päris“ elust. Neile ei ole mõtet rääkida, et tegelikult ei olegi olemas objektiivset päris elu, eriti kui seda kirjeldatakse ilukirjanduslikus romaanis, mis paistab silma oma erakordselt kapseldunud maailmades elavate tegelaste ja nende maailmade haakumatuse poolest. Võib-olla muudab romaani noortekaks (peale selle, et kirjutas noor inimene ja tegelased on noored) tempo ja pisut vägivalda – lugu on põnev lugeda.
Paradoksaalsel kombel aga ei ole põhiraskus romaanis mitte välistel sündmustel, vaid rohkem minategelase sisemuses – action on kõigest raam. Rangelt võttes on Henno kasutanud filmilikku stsenaariumi ja loonud õppefilmi, pisut didaktilise loo. Ja ilmselgelt naudib ta oma autoripositsiooni, sest talle meeldib inimestele anda lõppusid (natuke ka elusid) – me saame teada väga paljude tegelaste kohta eelkõige seda, millal ja kuidas nad surevad. Selline lõpetatuse iha on tingitud ilmselt sellest, et raamatut läbiv motiiv on ebakindlus ja lõpp annab vähemalt tunde, et mingigi asi on fikseeritud ja paigas. Ei saa enam muutuda. Muutumine – maailma, iseenda, teiste inimeste – on selles loos ühtlasi nii kannatuste allikas kui ka pääsetee. Loo moraal ongi justkui see, et inimene saab ise muutuda ja ta saab muuta oma elu. Et niikuinii toimib lakkamatult üks suremine ja uuestisünd, et seda ei pea lihtsalt kõrvalt vaatama, või kui vaatad, toimub see ikkagi – egiidi all vahest lihtsalt on nii“ või sa ei saa sinna midagi parata“. Moraali taga on vist autoripoolne avastus, et elu on ettearvamatu ja sageli kontrollimatu, aga kuidagiviisi tuleb teda elada ja teda on võimalik elada isegi siis, kui tundub, et see ei ole võimalik. Et igal juhul tuleks elada. See on muidugi hea sõnum ajal, mil noored inimesed maailma liiga ülekohtuse paigana tunnetades pidevalt ennast kergekäeliselt hävitama kipuvad.
Inimene maailma vastu
Ebaõigluse ja jõuetuse tunne on kindlasti alati ja igasuguses ühiskonnas olnud probleemiks, kindlasti ei ole see mingi tänapäeva noorte eriline seisukord. Maailm ja inimene on alati keerulised olnud ja mingil hetkel lihtsalt jõuab järjekordne põlvkond ikka, mil nad hakkavad sellest aru saama. Siis kirjutavad mõned neist raamatu (teised teevad seda hiljem, sõnastades sarnaseid asju pisut teisiti ja on seetõttu küpsemad“ kirjanikud). Selliseid tekste on vaja, aga kui need on kirjutatud noore inimese poolt, on neis alati ka konarlikkust ja kliÏeelikkust. Kuna noori inimesi ikka on ja peale tuleb, siis on niisuguste raamatute Ïanr – n-ö noorteromaan – õigustatud, teisest küljest ei saa sellised teosed kunagi olla midagi vapustavalt uut. Ja paratamatult kirjutavad nii mõnedki kirjanikud samadest asjadest natuke paremini – ainus asi on see, et noored vist ei loe neid teisi kirjanikke. Ja seega ei olegi vist väga mõtet arutleda selle üle, kas Sass Henno on hea kirjanik“ ja kirjutab hästi. Teda lihtsalt loetakse hästi.
Lugeja on muide konkreetses Elu algab täna“ loos väga tähtis. Lugejaga manipuleeritakse pidevalt, näiteks viidete kaudu, et nüüd läheb põnevaks või et läks nii“, aga ma räägin veel, kuidas. Lugejat mõjutatakse ka katkendliku teksti kaudu. Põhimõtteliselt on Henno vist parem novellikirjanik kui romaanikirjanik. Ka see romaan koosneb natuke rabedalt ühtekootud lugudest. Võib-olla on see taotluslik. Henno manipuleerib lugejaga ka aja kaudu, sealjuures väga ruumiliselt, sest raamat algab viimase leheküljenumbriga ja lõpeb leheküljega 1, nii et lugeja liigub justkui füüsiliselt koos lehekülgedega ajas tagasi. Samas ei mängi see päriselt välja, sest alustades ja lõpetades on kirjutaja samas kohas, ta ei keri juhtumit lõpust algusesse. Aga iseenesest huvitav võte. Tegelikult oleks veel huvitavam olnud, kui leheküljenumbrid oleksid kokku saanud raamatu keskel, seal kus toimus murrang nii loos kui ka tegelases, ühtlasi oli see ka kõige parem osa raamatust. Põhimõtteliselt öeldakse juba alguses ära, et asjad lähevad halvasti ja nässu, jääb üle ainult lugeda, kuidas siis täpselt. Alguses tekib mulje, et vähemalt kirjutamise alustamise hetkel lõplik lahendus puudub. Aga kuna mingid lahendused on siiski antud, saavad need kahelt poolt alanuna kokku just nimelt keskel, moodustades muidugi väga huvitava kujundi sissepoole suunduvast spiraalist või teekonnast millegi – kas siis tegelase sisemuse või sündmuste (mis võivad olla ka üks ja sama) – keskpaika. Ma ei usu, et Henno psühhoanalüüsiga eriti pead vaevanud oleks, seepärast on niisuguse kujundi tekkimine päris põnev. Kirjeldused, mõtted, sündmused ja arutelud teose keskosas on kõige vahetum ja vahedam osa raamatus, seal muutub peategelane usutavaks, aimatavaks ning tõelisemaks.
Teemad, millest Henno kirjutab, on tegelikult üldinimlikud ja käivad varjuna kaasas mitte ainult noorte inimestega, kes peavad leidma tee, kuidas oma eluga hakkama saada ning brändide ja normide maailmas iseendaks jääda. Suurem osa heast kirjandusest tegeleb samade teemadega, lugemisvara sõltub juba rohkem sellest, milliste kujundite, tegelaste, loo ja keelekasutuse kaudu nendest tahetakse lugeda. Kindlasti peegeldub Henno raamatus midagi väga tänapäevast, midagi väga vahedat ja elulist, kuigi lugu ise on ilmselge paradokse täis konstruktsioon. Aga keelelise poole pealt on raamat hästi kirjutatud.
Henno pakub lugemiseks lennukat teksti, mille sügavus sõltub rohkem lugejast kui kirjutajast, mis on võib-olla kirjutatud aimamata, et kõrge seisab sügava peal.
