Kõrged ideaalid on Afganistanis ekseldes ainult nuhtluseks
Ega erudiplomaadid ja muud sedasorti pensionärid just alati targemad ole kui need, kes veel tööd teha rügavad. Kuid vabamad on nad tavaliselt küll. Nad on vabad survest, mis sunniks neid mitte ainult tegutsema, vaid ka mõtlema nii, et see meeldiks nende ülemustele. Sellepärast tasub selliseid inimesi kuulata. Sel suvel olen lugenud kaht huvitavat raamatut, mis käsitlevad üht ja sama teemat – Afganistani. Söör Rodrick Braithwaite, endine Briti Venemaa-suursaadik (1988–1992), on tulnud välja mahuka raamatuga „Afgantsy: The Russian in Afghanistan 1979–89”. Söör Sherard Cowper-Coles, Briti Afganistani-suursaadik (2007–2009) ja Briti välisministri David Milibandi Afganistani-eriesindaja (2009–2010), avaldas juunis raamatu „Cables from Kabul”.
Kahtlane sarnasus
Oluline on rõhutada, et Briti diplomaadid – erinevalt mõnede teiste, isegi demokraatlike riikide kõrgetest ametnikest – on tuntud oma iseseisva mõtlemis- ja tegutsemisvõime poolest. Isegi enne erruminekut. Näiteks söör Sherardi telegrammid Kabulist, mis omal ajal meediasse lekitati, andsid Afganistanis toimuvast palju realistlikuma pildi kui NATO kindralite või poliitikute optimistlikud hinnangud.
Mitmes valdkonnas võib edasiminekust kindlasti rääkida. Harri Tiido, Eesti mitteresideeriv Afganistani-suursaadik, kirjutas eelmise nädala Eesti Ekspressis, et praegu käib Afganistanis koolis peaaegu kümme korda rohkem lapsi kui Talibani ajal ja 40 protsenti nendest on tüdrukud. Talibani ajal oli see protsent null. Vähenenud on Talibani kontrolli all olev territoorium. Aga! Ja see võib olla üsna suur „aga” – söör Rodricki raamatust on selgelt näha, et praeguse NATO ja endise Nõukogude Liidu Afganistani operatsioonide vahel on liiga palju paralleele selleks, et tunda optimismi. Ka Nõukogude vägedel olid omad saavutused, ja mitte ainult sõjalised. Tüdrukuid käis siis koolis isegi rohkem kui poisse.
Probleem on selles, et kuigi need saavutused ei pruugi tingimata olla õiged sammud vales suunas, siis igal juhul ollakse teel ilma kindla kompassita. Koalitsiooni eesmärgid on mitmeid kordi muutunud (al-Qaida hävitamine, Afganistani demokratiseerimine, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamine jne). Peale selle on igal asjaosalisel eesmärkidest isemoodi arusaamine ja see käib nii afgaanide kui ka välisjõudude kohta. Tänu jumalale, et aja jooksul on koalitsiooni eesmärgid muutunud tagasihoidlikumaks ja seetõttu nii mõnigi kord ka realistlikumaks. Aga ikkagi. Eesti Ekspressi Afganistanile pühendatud erivihikus kirjutab julgeolekuekspert: „Teame, et ühiskonda on võimalik soovi korral kiirelt ja edukalt muuta, mitte alistudes deterministlikule ajaloonägemusele.” Kahjuks ei ole tema ainuke sotsiaal-mitšurinlane. Ameerikas on neid küllalt. Peab nentima, et nad lähtuvad eksperimente korraldades põhimõttest: mida kaugemal, seda kindlam.
Ka Afganistani kommunistist president Hafizullah Amin, kelle Nõukogude väed 1979. aasta lõpus tapsid, armastas hoobelda, et ta veel näitab Moskvale, kuidas revolutsiooni teha. Ta kiitles: „Meie suure revolutsiooni järel näevad terve maailma töölised, et on olemas otsetee feodalismist proletaarlaste riigini.” Huvitava, kuid ebarealistliku ettepaneku tegi major Toomas Väli, kes arvas, et Afganistanile oleks vaja valgustatud diktaatorit à la Nazarbajev. Aga isegi „stanide” vahel on suur vahe, Afganistan ei ole Kasahstan ja vajaks mitut sellist valgustatud juhti. Varem nimetati neid sõjapealikeks, nüüd on neist saanud kubernerid, ministrid ja parlamendiliikmed. Valgustatud autokraat on ikkagi üks haruldane loom, kelle koht on tänapäeval rohkem punases raamatus.
Kui uskuda söör Sherardit, küsis Harry Tiido koos temaga Helmandi provintsi külastades: „Mida kuradit me siin teeme?” See on põhiküsimus, mis peaks igal poliitikul ja eksperdil pidevalt silme ees olema. Kui Nõukogude väed Afganistanist lahkusid, pidas Babrak Karmali välja vahetanud Mohhamad Najibullah vastu peaaegu kolm aastat, hoolimata sellest, et Kreml jättis ta ilma igasugusest toest.
Karzai 24 tundi
Kui kaua peaks aga vastu praegune Afganistani valitsus, kui liitlased lahkuksid? Võib kihla vedada, et Najibullah’ rekord jääb ületamata. Kui endine Briti välisminister David Miliband küsis Lashkar Gah’s kohalikelt ametnikelt, kui kaua võiks president Karzai võim nende linnas kesta, kui lääneriigid oma väed välja viiksid, oli vastus: 24 tundi. Kindlasti on see liialdatud, aga sisuliselt õige vastus.
Võiksime korraldada mõttelise eksperimendi ja küsida: kui kaua suudaks Karzai võimul püsida juhul, kui NATO ja USA hakkaksid järsku toetama Talibani? Mõistagi on see retooriline küsimus. Lääneriigid ja eriti Washington teevad liiga tihti panuse isikutele, kes räägivad „õiget juttu” ja veel heas inglise keeles, aga kellel tihtipeale puudub oma ühiskonnas igasugune legitiimsus. Brittidel hakkasid Põhja-Iirimaal asjad liikuma siis, kui nad said laua taha „halvad ja hullud”: Gerry Adamsi ja Martin McGuinnessi ühelt poolt ja Ian Paisley teiselt poolt. Talibani ja naaberriikide osaluseta ei ole Afganistanis võimalik saavutada midagi positiivset ja kestvat. Lääneriikide ja ka paljude teiste seisukohast on tähtis ja ka saavutatav, et Afganistanist ei saaks uuesti terrorigruppide platsdarmi, et heroiinivood oleksid piiratud ja ei puhkeks jälle kodusõda, mille tagajärjeks võiksid olla kõik eelnimetatud pahed. Hea oleks muidugi ka see, et neid koole, millest Harri Tiido kirjutas, maha ei põletataks. Demokraatiast ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest võiks aga hakata rääkima alles siis, kui kord on enam-vähem majas.
