Kork – mitte ainult veinipudelile
Korgist ehted ei ole tegelikult midagi väga uut. Luukildude, klaashelmeste ja puupärlite kõrval esineb korki ka etnograafilistes ehetes. Selles mõttes toimub vana ja naturaalse materjali taasavastamine. Ja jätaks ka kõrvale korgi täiesti mõistusevastased füüsikalised omadused (kergus, pehmus, sitkus jne) ning vaataks pigem korki kui metafoori. Korki kui tähenduste kimpu, millest iga kunstnik tõi ilmsiks talle olulise tahu.
Kork kui erootika. Korgitamme jaoks on tema koor nagu inimesele nahk – kiht tema ja välismaailma vahepeal. Seestpoolt vaadates: kaitseb ja varjab. Väljastpoolt pigem näitab ja mängib. Formaalsematel juhtudel võib seda tõlgendada kui nahakihti naha peal – midagi riietuse või kostüümi laadset. Korgierootika alla liigitaks ma Carla Castiajo (Portugal) korgihelmestest keebi.
Kork kui reliikvia või selle hoidmise laegas. Leonor Hipólito (Portugal) kriitvalgest polümeerist voolitud objektidel on mälu. Need tööd on steriilseks lihvitud ja mürast maksimaalselt puhastatud – protsessi meditatiivsusest on kindlasti mingi jälg jäänud ka töö mällu. Kõik selleks, et väärtustada.
Kork kui marionett. Kadri Mälgult on näitusel väljas terve hulk töid: korgist patju, mil mustad ja kuldsed püürid ümber. “Käed üles“ ja “Käed alla“ prossid mõjuvad Kadri dramaatilises loomingus ootamatult – peaaegu nagu väikesed ja töntsid multifilmitegelased hommikvõimlemas. Kuid siiski – võib-olla minnakse nõnda, käed kuklal, hoopis mahalaskmisele? Mälgu töödest on ehk kirglikem ürituse initsiaatorile Ana Camposele pühendatud “Obelisk” – nagu põlenud majast päästetud robustne tukk, mil tääk tipuks.
Marionetlikult lehvitab oma roheliseks värvitud tiibu Theo Smeetsi (Saksamaa) korgist konn – kas ta teeb seda eufooriast või palub hoopis abi?
Kork kui satiir. Pedro Sequeira (Portugal) armastab magusat. Või õigemini selle üle irvitamist. Nõnda on ta voolinud korgist ja svammist pulgajäätiseid, mis ei maitse kindlasti maasikate ja vanilli järele. Pigem mekivad mõrult. Manuel Vilhenalt (Hispaania) on väljapanekus korgist kõrvarõngas, mis meenutab pigem kaelakeed. Sest kork on kerge ja lubab märksa suuremaid mahte kui kõik teised materjalid. Kuid oma robustsuses ei ole need kõrvarõngad ju tõsiselt võetavad, pigem parodeerivad külluslikkust ehtes.
Kork kui tühiruum. Ühed minu jaoks põnevamad tööd on Hispaania vanameistrilt Ramon Puig Cuyaselt. Puhasvalgeks võõbatud korgipinnal hakkavad tööle valguse ja varju mängud – need tööd on peaaegu nagu väikesed abstraktsed maalid, kus hõljuvad peal pallid ning kurikad: aeglaselt, tummalt, petlikult...
Kust kork tuleb?
•• Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas kasvab korgitamm. Mõnes mõttes on need tammed üsna sarnased lammastega – iga teatud aja tagant tuleb puud koorest puhtaks pügada, et puu saaks alustada uue koore kasvatamist. Nõnda kogutakse iga 9–10 aasta järel spetsiaalsete kirvestega puudelt nahka – see on üks neid väheseid valdkondi, mida pole suudetud mehhaniseerida. Sest töö nõuab äärmist tundlikkust – väiksemgi puutüve vigastamine rikub ära järgmise korgisaagi tekstuuri.
•• Tänapäeval on sõna “pudelikork” palju enam levinud kui “korgitamm”. Kuid ometi olid kõigepealt puud, pudelid tulid hiljem. Vahemere-äärsed vanad kultuurid kasutasid korki nii kalapüügil, ravimisel kui ka jalanõude valmistamisel. Kuigi juba kreeklased ja egiptlased olid korki kasutanud oma veini- või oliiviõli anumate sulgemiseks, muutus pudelikork millekski asendamatuks alles 17. sajandi lõpuks, kui benediktiini munk Dom Pierre Pérignon hakkas seda sˇampanjapudelite sulgemiseks kasutama. Seni olid seda ülesannet täitnud kanepikangaga kaetud ja õlis niisutatud puupunnid. 1729. a võttis uue tehnoloogia kasutusele Ruinart ning 1743 Moët & Chandon.
•• Kuigi demokratiseeruvas veinimaailmas tungivad jõudsalt peale märksa mugavamad keeratavad korgid ja odavamad plastpunnid, siis viimaste läbilööki pole toimunud – veinitarbija eelistab pigem naturaalset korki. Hea ongi, plastmassi on me ümber niigi piisavalt.
•• Kuna kork materjalina on täiesti erakordsete omadustega – kerge, elastne, veekindel, tulekindel, kulumiskindel ja halb soojusjuht –, siis on ta leidnud kasutust raketitööstusest kuni muusikaintrumentideni. Üha popim on see materjal ka sisekujunduses – korgist põrand tundub eriti pehme ja soe. Tänapäeval mitte vähetähtis aspekt materjali puhul pole selle keskkonnasõbralikkus. Kork on ses mõttes eriti lihtsalt töödeldav.
Põnevad faktid
•• Sünteetiliste korkidega pudeleid ei pea hoidma külili nagu naturaalsete puhul. Naturaalne kork peab olema pidevalt niiske, et õhk ei pääseks pudelisse.
•• 28. novembril 2007 ilmus Portugalis müügile maailma esimene korgist postmark.
•• Korgitamm ei ole mitte sama mis korgipuu. Viimane kasvab hoopis Aasias ning pole kasutusel tööstusliku korgi saamisel.
•• 60% korgitoodangust läheb pudelikorkideks ja 50% pudelikorkidest on valmistatud Portugalis.
•• 14 miljardit korgist punni leiab aastas oma pudeli.
