Korüfee Macbeth vaevleb saatusliku ennustuse küüsis
Jaan Tooming käib teatris oma teed ja ka „Macbeth” teatris N099 jääb sellele teele. Eesti teatri lätete otsinguks.
Võtmesõnaks on koorilaul. Jaan Tooming Macbethi rollis on kui eeslaulja ja ülejäänud näitlejad moodustavad innuka koori, kes Macbethile vastavad. Laulu, loitsimise, tegevuse või selge sõnaga. Koori eeslauljaid nimetati Antiik-Kreekas korüfeedeks ja küllap on Jaan Tooming „Macbethi” nimirollis iga toll korüfee. Roll on staatiline, näitleja istub noodipuldi taga ja tegevus pöörleb ümber peategelase, kuid see ei tähenda, et Macbeth oleks väljenduse poolest vaene. Lavastuse peategelane pakub haruldasi lava- ja elutõe hetki, kus Šoti kuninga lugu elama hakkab.
Võrreldes Shakespeare’i kirjapanduga asetab seekord teatris tehtu rõhu ennustavatele nõidadele, kelle loitsul on poliitilist intriigi käivitav tähendus. Macbeth on küll auahne ja edev joodik, kuid temas puudub otsustavus minna võimu nimel mõrvatööle. Selleks on vaja leedi Macbethi (Anne Türnpu) taganttõuget. Tuttav lugu.
Küündib kunstiprobleemini
Teatri lätetele minek annab lavastusele koori väe ja hääle. Lavastus on oma kujundite poolest sisendusjõuline ja näitleja laval-olek on intensiivne. Ent siin on üks häda. Selge see, et peategelane Macbeth on oma vastuoludes ja ihades kõige huvitavam.
Ent miks ülejäänud lavastuses kujutatud inimesed on esitatud nii ühekülgselt ja inimloomuste poolest väiksena? Vaevalt on see taotluslik. Et praegune tulemus on selline, et on raske kirjeldada, milline on lavastuses Malcolm (Jaak Prints), Banquo (Gert Raudsep) või siis Macduff (Kristjan Sarv), kes Shakespeare’i lootõlgenduses võiksid olla peategelased. Inimloomus ei avaldu laval, ta kaob koori sisse ära. Ja see pole näitlejate läbikukkumine – häält ja füüsilist jõudu on ülearugi. Teatrilahendused ei peaks inimsügavust välistama, kuid praegu on laval on Tooming põnevas Macbethi rollis ja Anne Türnpu vähem eredas leedi Macbethi rollis, aga rohkem rolle tavapärases tähenduses polegi.
Roll tavapärases tähenduses ei kõlagi kunstiväärtusliku eesmärgina. Selles mõttes on „Macbeti” taotluste tõsiselt võetavus väljaspool kahtlust, kuid see ei välista küsitavusi.
„Macbethis” on seesmised kunstiprobleemid. Mis seal salata, Eestis tehakse palju teatrit, mis nendeni lihtsalt ei küüni. Seekord nähtu intrigeerib: aga kuidas lahendataks mõni teine lugu? Milliste laulude ja milliste näitlejavõtetega?
„Macbeth”
Lavastajad ja peaosalised: Jaan Tooming, Anne Türnpu
teistes Osades: Jaak Prints, Gert Raudsep, Kristjan Sarv jt
Esietendus NO-teatris 15. novembril
