Kosmosesse isikliku raketiga
Vähem kui kümmekond aastat pärast vendade Wrightide esimest lennukilendu 1903. aastal hakkas reisilennundus juba tuult tiibadesse saama. Kuid enam kui neli aastakümmet pärast Juri Gagarini esimest kosmoselendu pole kosmosereisilennundust veel olemas.
Tõsi küll, erinevate elualade inimesi on ju kosmoses käinud küll ning viimastel aastatel on kaks nii-öelda lihtinimest ka kosmoseturisti nimel all ilmaruumis ära käinud. Kuid isegi kui nende reiside mõnekümne miljoni dollari suurune hind kõrvale jätta, pole tegemist kosmosereisidega kommertslikus või tarbijalikus tähenduses. Asi eelkõige selles, et kosmosesse viivad sõiduvahendid, niisamuti kui asjaga tegelevad agentuurid on täiesti riiklikud.
Nüüd on olukord muutumas, sest esimestele erakosmoserakettidele on jõutud väga lähedale. Enamgi veel, juba järgmisel nädalal peaks toimuma erakosmoselaeva esimene lend, see tähendab tõusmine ilmaruumi äärele ja laskumine tagasi maale. Nii kõrgele kui Vene Sojuzid ja ameeriklaste Shuttle’id esimene erakosmoselennuk nimega SpaceShipOne (SS1) küll paraku ei tõuse.
Au ja kümme miljonit
Ajalooliseks võib aga 21. juunile kavandatud lend siiski osutuda, kui muidugi ilmaolud lubavad ja tehnoloogia alt ei vea. Microsofti kaasasutaja Paul Alleni rahastamisel ja lennundusgeeniuseks nimetatud meistrimehe Burt Rutani teostusel on toimumas esimene mitteriiklik mehitatud lend väljapoole Maa atmosfääri.
Nii kõrgele jõudmiseks läheb vaja kahte masinat. Kandelennuk White Knight peaks tõstma kosmoselennuki SS1 umbes 16 kilomeetri kõrgusele ning laskma siis tolle koos piloodiga lahti. Seejärel käivitub kuni 80 sekundiks SS1 raketimootor, mis tõstab väikese lennuvahendi saja kilomeetri kõrgusele.
Sel hetkel saabki piloodist esimene erakosmonaut. Ja kui ta saab veel hakkama SS1 maandamisega Mojave kõrbesse Californias, kust ka starditi, saab temast ja kogu projektist eripreemia laureaat.
SS1 lendabki samal eesmärgil, nagu tegi seda Charles Lindbergh 1927. aastal üle Atlandi lennates – ikka au ja raha nimel. Lindbergh sai 25 000-dollarilise auhinna. Läinud sajandi esimesel kolmandikul pandi välja sadu sarnaseid preemiaid ning tulemuseks oli Peter Diamandise sõnul tehnoloogiline hüpe ja kommertslennunduse sünd.
Diamandis on X Prize Foundationi president ning just see fond on pannud välja kümme miljonit dollarit sellele eraettevõttele või üksikisikule, kes saab hakkama inimese kosmosesse lennutamisega. Lootuseks on, et see ergutab uurimistöid, mille tulemusena saavad kosmoselennud ükskord samavõrd tavalisteks kui tavalennud.
Iseasi küll, milleks. Aga igatahes võistleb selle X-auhinna ja preemiaraha nimel enam kui paarkümmend gruppi, kelle seas on kaugele ette rebinud Alleni raha ja Rutani taibuga töötav SpaceShipOne.
Rutani saavutuste hulka kuulub Voyager – lennuk, mis 1986. aastal tegi esimese peatumata ja tankimata lennu ümber maakera. Tema firmas Scaled Composites on grupp seltsimehi töötanud enam-vähem salaja mitu aastat SS1 loomise kallal. Allen on olnud pärast Microsoftist lahkumist 1983. aastal investor ja filantroop, kelle rahastatud projektides on varemgi olnud kosmosega seotud ettevõtmisi. Näiteks on tema toel ehitatud Californiasse teleskoop, millega püütakse mujalt universumist leida jälgi intelligentsest elust.
Korrata kahe nädalaga
SS1 on läbinud rea katsetusi, sealhulgas reaktiivjõul lennu ja gravitatsioonilise laskumise osas. Aprillis jõudis veteranpiloot, 62-aastane Mike Melvill sellel peaaegu 60 kilomeetri kõrgusele.
Teised X-Prize’ile kandideerijad ei ole nii kaugele jõudnud. Nende seas on vertikaalse stardiga rakette, spetsiaalselt stardirajalt tõusvaid ja sinna maanduvaid kosmoselennukeid, X-15 tüüpi sõiduriistu, mis veetakse kõrgusesse lennuki või ka heeliumpalliga ning lastakse seal siis kosmosesse tõusma.
Tegelikult SS1 ei võida 21. juunil X-auhinda, kui lend isegi täiesti edukalt kulgeb. Auhinna reeglistiku kohaselt tuleb kahe nädala jooksul sooritada teinegi edukas lend, sedakorda kahe reisija raskusele vastava kandamiga.
Diamandise sõnul aitab selline nõue tagada, et eraalgatuslik kosmoselennuk on tõesti kommertsotstarbel kasutatav ning ajapiirang – kahe nädala jooksul – peaks tagama selle, et sõiduriista uuesti sõidukorda seadmiseks ei ole vaja suuri remonditöid teha, nagu praeguste NASA süstikute puhul.
Pool tuhat inimest on valmis 100 000 dollari eest kosmosesse lendama
Privaatse kosmoselennu eest auhinda lubava fondi juhi Peter Diamandise visiooni järgi saab erakosmoselennundus kiiresti hoo sisse ning umbes 15 aasta pärast võiks kosmoseturisminduse maht dollarites ulatuda enam kui kahe miljardini.
Juba on tehtud ka turuennustusi, mille järgi on 500 inimest aastas valmis maksma 100 000 dollarit lendude eest, mis on küll suborbitaalsed, kuid mis annaksid neile siiski astronaudi staatuse. Aastaks 2020. prognoositakse, et igal aastal müüakse 13 000 sellist piletit kosmosesse.
X-auhind võib viia ka suuremate saavutusteni ehk orbitaalsete lendudeni.
Nende pilet võiks maksta vähem kui praegune harukordne 20 miljonit dollarit, mille eest on kahel mehel õnnestunud Vene sõiduvahendiga seal üleval ära käia ning veel üks on ettevalmistamisel.
Turuanalüütikud pakuvad, et vastuvõetav hind võiks olla miljoni dollari kandis. Vene kosmoseagentuur Energia otsib parajasti investoreid esimese puhtalt turistidele mõeldud kosmosejaama Mini Station 1 ehitamiseks.
Kui aga kõnealune turg sedavõrd atraktiivne on, siis miks pole suured lennukitootjad üritanud teha kõrgemale tõusta suutvaid lennukeid?
Diamandise sõnul pole vastus see, mida inimesed tavaliselt arvavad. “Üks mu kolleeg, kes Boeingu juhatuses istub, seletas olukorda otsekoheselt: Miks me peaksime riskima? Kui mingi ettevõtlik grupp saab X-auhinna ehk meisterdabki valmis töötava kosmoselaeva ja kui tõesti turgu sellele on, siis me lihtsalt ostame selle kompanii ära.”
Eraettevõtlus pole muidugi kaugeltki mitte kosmosevallutustest kõrvale jäänud ning mitteriiklikke kosmosemasinaid kasvõi sidesatelliitide näol on küll ja küll. Kuid need on siiski riiklike kosmose-
agentuuride üles lennutatud.
