Kostüümidraama Kremlis otsib sulaaega
Vene näitekirjanduse üks kuldmunadest, Gribojedovi “Häda mõistuse pärast” pole teatrilavadel just sagedane. Raske tükk. Värsskomöödia haritud härrasmehest, kes väiklases seltskonnas välja naerdakse.
On lihtsameelne näha Tšatskis Venemaa eurooplast kui Gribojedovi minakuju. Pigem ikka selle paroodiat, sest tegu on ju ikkagi komöödiažanriga. Selles mõttes on Aleksandr Ivaškevitši roll õige, ta ei mõju targutaja, vaid autsaiderina, kes tuleb kohale oma roki ja rolliga, samal ajal kui teised tantsivad hoopis teisi tantse. Inimeste erinevuse põhjustatud koomiline efekt on täiesti olemas.
Päris kindlasti pole Juri Jerjomini lavastus tehtud sellest, mida ta pressile kuulutas. Ehk siis avarapilgulisest eestivenelasest, kes jääb Moskvas mõistetamatuks. Kahtlane, kas see käsitlus üldse olekski aktuaalne. Hoopis võimsamalt löövad Vene Teatri laval kostüümidena antud kujundid, kus Moskva saksad käivad ringi heledates kaabudega ülikondades just nagu Nikita Hruštšov, kes inspekteerib kuskil mõnda maisivälja. Äratuntav on viiekümnendate aastate teine pool, äratuntavad on Moskva Kremli müürid. Ning ka Ivaškevitši elvispresleylik stiil klapib ajaliselt. Venemaa viiekümnendate hõnguga tuleb lavastusse ka üks ühiskondlik teema: küsimus, kas Venemaale saabub sula, mis vabastab maa autoritaarsuse painest.
Kogu Moskva seltskond, kes saab kokku suure asjamehe Famussovi (Eduard Toman) juures, on esitatud groteskselt. Famussov on mängitud kui patriarhaalne füürer, kuigi näitleja isikupärast lähtudes on temas ka inimlikku soojust ja mõnusat kodust vaimu.
Kuidas siis toimub sulaaja ärkamine Vene Teatris? Mitte kuidagi. Peretütre Sofia (Ksenia Agarkova) ja Tšatski taaskohtumine ei vii kuhugi, sest Sofial on suhe kuuleka Moltšaliniga (Nikolai Bentsler). Ja allumatu Tšatski tantsusammud haaravad korraks noort seltskonda, kuid see on ka kõik.
Kogu tegevus laval toimub hoogsalt ja efektselt. Tantsunumbrid haaravad publiku kergesti kaasa. Kuid peategelasele kaasaelamist või tema tõrjumist pole tunda, justkui ei oleks lavastajal selget seisukohta, mis inimesed selles tükis on ja kes talle on tähtis. Nii mõjub ka lavastuse sõnum kuidagi hajevil arusaamana – seekord ei tulnud välja. Nojah, mis siis ikka, lähme laiali, midagi pole teha. Päris tühja pole lavastus ka läinud: vähemalt on midagi gümnasistidele harimiseks näidata.
