Krediidikriisi õppetunnid ja arenev maailm
2007. aasta lõpus vappub USA eluasemelaenude turg endiselt madala krediidireitinguga hüpoteeklaenude kriisist tingitud pinge käes. Kui USA majanduses peaks algama langus, võivad selle tagajärjed raputada tervet maailma.
19. septembril USA kongressi ees tunnistusi andes süüdistas Yale’i ülikooli majandusteadlane Robert Shiller kriisi tekkes mitteratsionaalset küllust, mida toitis eluasememull ja finantsinnovatsioon. Kõik tahtsid tükikest USA kinnisvarabuumis loodud rikkusest ning inimesed ei pidanud paljuks laenata, olles kindlad, et eluasemehindade tõus jätkub. Finantsuuendus tavapäratute laenude kujul võimendas eluasemenõudlust, kuid ühtaegu levitas USA-s ja kogu maailmas nakkust.
See võimaldas riskantsemaid laene, kasvatades lõhet laenuandja ja lõppinvestori vahel, kes pidi riski kandma. Pangad arendasid üha keerukamaid finantstooteid ja kinnisvaralaenudesse investeerivad firmad kasutasid neid tagatiseks, et võtta omakorda laenu. See põhjustas madalakvaliteediliste hüpoteekidega tagatud väärtpaberite ja lisatagatisega võlakohustuste hulga tohutu kasvu. Kaardimajake hakkas varisema, kui USA eluasememull 2005. aastal lõhkes.
Mõelge sellele, et mullu esitati USA-s 1,2 miljonit taotlust võtta tagatis laenu katteks ära – taotlusi oli 42 protsenti rohkem kui 2005. aastal. Seda on teatanud firma RealtyTrac, kes analüüsib seda laadi andmeid. RealtyTrac ennustab, et 2007. aasta taotluste hulk ulatub kahe miljonini, mis tähendab umbes üht USA majapidamist 62-st. New York Timesi väitel ei ole nii suurt määra pärast Suurt Depressiooni veel nähtud.
Reegliteta mäng
Finantsinnovatsioon ja laenude väärtpaberiteks muutmine suunas riskantsed madala kvaliteediga laenud peavoolu. Varasematel aastakümnetel jäid need äärealadele.
Tsiteerigem Shilleri ladusat tunnistust: “Ainuüksi mõne viimase aasta jooksul on üksikuid laene koos nende kasvavate riskide kombinatsiooniga reklaamitud, välja antud, rahastatud ja väärtpaberiteks muudetud hüpoteekrahanduse peavoolus. Eluasemebuum ja üleilmne isu ülikasumi järele võimaldas suurel mänguväljal kiiresti areneda.” Ta lisas: “Mäng oli suuresti reguleerimata.”
Praegu hinnatakse, et kahjumid võivad küündida triljonite dollariteni ja mõjutada kogu maailma rahandust. See viib mõtted mõjule, mida toimuv avaldab arenevatele riikidele.
Kerime aega 25 aastat tagasi. 1982. aastal jättis Mehhiko maksmata oma kommertspankade laenud, vallandades arenevates riikides võlakriisi. Esmane eesmärk oli päästa rahvusvaheline rahasüsteem. Lõpuks jõudsid rikkad riigid arusaamisele, et naftahinna‰okk ja USA intressimäärade tõusmine ei võimalda arenevaid riike kriisis süüdistada – nende asjade üle ei olnud neil kontrolli. See pani aluse võlgade vähendamisele 1989. aasta Brady plaani alusel ja USA valitsuse juhtimisel – tegu oli tohutu ametliku finantsinterventsiooniga.
Alates 1997.–1998. aastast on riike taas vapustanud finantskriisid, põhjuseks muu hulgas suurte võlgade maksmata jätmine Venemaa ja seejärel Argentina poolt. Sedakorda on arenevad riigid siiski vastanud kriisidele suuresti iseseisvalt.
Osana sellest on need riigid hoidnud endal suuri primaarseid (intressivabu) eelarveülejääke. Nad on ka võtnud omaks paindlikud vahetuskursid, asunud laenama pigem kodumaalt ja rajanud valuutareservid. Ja vaesemad arenevad riigid, kellest mitu on saanud ametlikest võlatühistamistest kasu, on tugevdanud oma poliitikat, institutsioone ja haldust.
Kriisi lävepakul?
Mõne viimase aastaga on mitme Saharast lõuna poole jääva Aafrika riigi majandus kasvanud muljet avaldavalt, hoolimata tooraine, näiteks nafta hinna tõusust. Need, kes on sellest kasu saanud – eesotsas minu kodumaa Nigeeriaga – haldavad toorainetulu targemalt kui minevikus. Ning tänu Hiina ja India esiletõusule ei pea üleilmne majanduskasv sõltuma USA-st kui ainsast mootorist.
Taas kord oleme lävepakul, mis võib põhjustada üleilmses majanduses suure kriisi. Selle vahetud põhjused on keskendunud USA-sse: madala kvaliteediga eluasemelaenud ja suur jooksevkonto defitsiit. Kuid arenevate riikide maailma piirjooned ei saaks olla erinevamad sellest, mis nad olid 25 aastat tagasi. Hoolimata müügilainest arenevatel aktsiaturgudel ja suvisest survest vahetuskurssidele on arenevad riigid ilmutanud vastupidavust. Aidanud on Föderaalreservi intressimäärade järsud kärped ja suuremate keskpankade avaturu operatsioonid likviidsuse kasvatamiseks; kuid olulisim on, et arenevate riikide valitsuste bilanss on nüüd tugevam ja väga oluliselt on paranenud nende poliitika, institutsioonid ja haldus.
See viib mu võtmepunktini: miks kulutada aega läbipaistmatute finantsinstrumentide loomiseks, mille tootlus – eeldusel, et seda on võimalik välja arvutada – ei pruugi lisariski õigustada, kui arenevad riigid võiksid olla palju atraktiivsem investeeringute sihtmärk?
Minevikus võis arenevatesse riikidesse investeerimise vastu tuntava huvi puudumist, mida iseloomustas sellistesse maadesse voolava erakapitali tühine hulk, õigustada nendest riikidest saadava madala tootlusega – arvestades riski. Kuid olukord muutub ja esile kerkivad uued investeeringute sihtpunktid, nagu Sahara-alune Aafrika. Need riigid pakuvad investoritele võimalust maandada riske portfelli hajutamise kaudu. Seda ei ole piiratud ega tohikski piirata lühiajaliste investeeringutega riigi võlatähtedesse või väärtpaberitesse, sama kehtib ka pikemaajaliste võimaluste kohta infrastruktuuris ja eravaras. Säärane huvi võiks neis riikides soodustada ka väga vajalikku institutsioonilist arengut.
Kriisi õppetunnid
Madalakvaliteediliste hüpoteekide kriisi oluline õppetund näitab, kui vajalik on läbipaistvus ja finantsregulatsioon. See loomulikult kehtib üleilmse rahasüsteemi kohta, kuid on ülioluline arenevateski riikides, iseäranis arvestades piirkondliku lõimumise suundumust.
Tõsiselt ei tuleks võtta ainult varamulle, vaid ka finantsuuendusi – mida peaks julgustama selle määrani, mil see suurendab juurdepääsuvõimalusi ja alandab kulusid – tuleb reguleerida ja seirata. Kuidas seda teha, on praegu rahvusvahelistes poliitikaringkondades põletav kõneaine. On soovitatud nõuda pankadelt spetsiaalsete investeerimisfirmade kaudu tekkivate bilansiväliste riskide paljastamist, korrastada reitinguagentuuride nõustamis- ja reitinguharude võimalikke huvikonflikte ning täiustada avalike institutsioonide rolli. Kui arenenud riigid tahavad jutlustada arenevatele maadele usutavalt läbipaistvuse suurendamise vajalikkust, peavad nad iseenda majapidamist korrastama ja õppetunde teistega jagama.
Vaesed rahastavad rikkaid
Pikka aega on arengumajandusteadlastele teinud muret kapitalivood vaestest ja vähese kapitaliga riikidest rikastesse. See rikub majanduslikke gravitatsiooniseadusi: kapital peaks voolama vastassuunas seni, kui arenevad riigid suudavad mõistliku rahapoliitika ja halduse kaudu luua vähem riskantset ja läbipaistvamat keskkonda.
Nüüd see toimubki, vähemalt mingil määral, sest Hiina ja India on hakanud tegema investeeringuid Aafrikasse. Kuid miks vaid Hiina ja India? Miks ei võiks maailma rikkad riigid nendega liituda?
Kui laenata Churchilli sõnastust, siis näib madalakvaliteediliste hüpoteekide kriis olevat “mõistatus, mis on mässitud peamurdmisülesande müsteeriumi”. Selle tuumani jõudmiseks võib kuluda veel mõni aasta ja seejärel aastaid, enne kui me hakkame täielikult mõistma selle põhjusi ja mõju. Vahepeal aga mõjub rahustavalt, et arenevad riigid ilmutavad tormi üleelamisel vastupidavust. Loodetavasti jätkavad nad samamoodi ja neis hakatakse tänu sellele nägema konkurentsivõimelist sihtpunkti üleilmsete investeeringute tegemiseks.
Tõlkinud Erik Aru
© New York Times
