Kreeka saare saladused
Nagu mitu „Aegumatute armastuslugude” sarjas varem ilmunud raamatut, keskendub ka Maeve Binchy „Vihma ja tähtede ööd” romantiliste suhetega samavõrd või veelgi rohkem perekonnale. Neli eri maadelt pärit rändurit, kes kõik millegi eest põgenevad, satuvad saatuse tahtel kokku väiksel Kreeka saarel, kus juhtub traagiline õnnetus. Olukord viib kiiresti välismaalaste ja paari kohaliku vahel sõpruse tekkimiseni. Sellest aga hakkavad hargnema nende kõigi elulood ja päevavalgele tulevad deemonid, millega kõigil tuleb rinda pista.
Elsa põgeneb mehe eest, keda ta armastab. Thomas ei oska toime tulla lahku läinud abielu ja maha jäänud pojaga. David põgeneb vanemate eest, kes tahavad, et ta nende jälgedes käiks, ja Fiona reisib koos noormehega, keda ta vanemad heaks ei kiida. Kõik tunnevad, et neile on liiga tehtud, keegi neist ei ole nõus järele andma ja suhteid parandama või lõplikult katkestama. Kõigil neil on hingel mingi koorem, mida neil on seni varjata õnnestunud. Mõne nädala jooksul tulevad need lood päevavalgele, põimuvad omavahel ja leiavad uue suuna, mõjutades omakorda ka saarerahva elu. Ka kreeklaste südamel on sarnased mured: laste ja vanemate vahelised lahkhelid, avaldamata tunded ja minevik, mis kammitseb ka aastate tagant ega lase vabalt hingata.
Tegemist on tunnetega, mis on ilmselt paljudele tuttavad, ning olukordadega, mille puhul põgenemine ja vaikimine on lihtsam kui asjade lahendamine, ent võib-olla vajalik, et endas ja maailmas selgusele saada. Perekond, lahkunud lapsed ja mahajäänud vanemad, möödarääkimised ja mittemõistmine on kindlasti romaani põhiteemad. Kas tegelastel õnnestub oma elude sasipuntrad lahti harutada ja endale tunnistada, mida nad tegelikult tahaksid? Üks on kindel: ükski tegelane ei lahku sellelt saarelt endisena.
Kogemata kirjanikuks
Maeve Binchy (1940–2012) oli Iiri kirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud pea 40 keelde. Ta õppis ajalugu, töötas ladina ja prantsuse keele ning ajaloo õpetaja ja ajakirjanikuna, enne kui avaldas 1978. aastal oma esimese jutukogu. Kirjutama hakkas ta juba 1960-ndatel ja üsna omapärasel moel: saatis reisilt vanematele kirju, mille nood lasid ajalehes avaldada. See tõi kaasa ajakirjanikutöö ja esimene teos, mille Binchy avaldas, oligi ajaleheartiklite kogumik.
Binchy on öelnud, et tal oli õnnelik elu ja temaga ei juhtunud kunagi midagi hirmsat. Ta kohtus ja abiellus oma elu armastusega 30. eluaastates, kui arvas, et õige aeg on juba möödas. Ta pälvis kuulsuse ja jõukuse pärast 40. eluaastat, kui pea oli juba õige koha peal. Binchy ei otsinud kunagi edu ega tundnud, et elus on midagi vajaka – ta soovis alati lihtsalt samamoodi edasi elada. Viimane Maeve Binchy romaan avaldati postuumselt 2012. aastal ja viimane novellikogu 2014. aastal. Eesti keeles on aastate jooksul ilmunud üle kümne Maeve Binchy raamatu.
