Kriisiaja lapsed
„Kahtlustasin algul anoreksiat, mille küüsi selles vanuses tüdrukud vahel satuvad,” meenutab Hanna.
Tüdrukuga rääkides selgus aga midagi hoopis muud: tema ema, kes kasvatab tütart üksi, oli kaotanud töö. Jah, ema sai töötuskindlustushüvitist – ja saab siiamaani – ning toidust kodus nappust polnud. Kuid tüdruk ei tahtnud süüa, et „raha kokku hoida”.
„See on lapse reaktsioon kriisile, tema väike abi oma emale,” ütleb sotsiaalpedagoog. „See on ju lapsele tohutu pinge, kui ta elab koos täiskasvanuga, kel pole tööd ja kes on õnnetu. Stress on meeletu ja laps püüab seda lahendada nii, nagu oskab.”
Praeguseks on Laura loobunud ka trennis käimisest (mis maksis 300 krooni kuus) ja kooligi ilmub ta üha harvemini. Varemgi ei olnud Laural klassis südamesõpru, nüüd ei leia ta endas jõudu kooli kärarikkasse keskkonda tulla. Õnneks on tüdrukul lahtine pea ja klassi saab ta vahest lõpetatud. „Aga mis saab siis, kui tema ema kaotab õiguse ka töötuskindlustushüvitisele ja uut tööd ei leia?” muretseb sotsiaalpedagoog.
See on vaid üks näide paljudest. Statistikaameti andmeil oli mullu detsembris tervelt 15 200 Eesti töötul kuni 18-aastaseid lapsi. Enam kui pooled neist – 8200 – kasvatavad alla seitsmeaastast last. Või lapsi. Ja see oli detsembrikuu seis, mil töötuse kasvuralli seisis alles ees. Enamgi veel: ka buumiaastatel elas iga viies Eesti laps statistikute arvestuse järgi vaesuses.
Teadusuuringud räägivad ühte keelt: lapseeas kogetud vaesus võib vähendada inimese väljavaateid kogu eluks. See ahendab laste võimalusi pääseda ligi huviharidusele, võib negatiivselt mõjutada õpitulemusi ja ka hilisemaid võimalusi tööturul. Nii tekib nõiaring: vaesust päritakse edasi põlvest põlve. Jah, sageli pole tegu üksnes majandusliku vaesusega, vaid ka kaootiliste peresuhetega, mis ei paku lapsele turvatunnet.
Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar manitseb siiski liiga suuri üldistusi mitte tegema. „Palju oleneb siiski ka lapsest endast,” ütleb ta. „See, kellele meeldivad raamatud ja õppimine, saab lugeda ja end arendada ka siis, kui ta ei õpi väga heas koolis.”
Perekonnad surve all
„Kriisil on ka positiivne külg,” püüab meedia otsida tõrvapotist meetilka: töötutel olevat taas „aega perekonna ja lähedaste jaoks”.
Jah, teatud juhtudel võib kriis ja raskused tõesti pereliikmeid lähendada. „Aga kui on probleemne perekond, kus inimeste vahel on juba niigi palju konflikte, siis võivad lisanduvad pinged osutuda ületamatuteks ja suhted purunevad,” ütleb Kutsar.
Suurima surve all on kriisi ajal üksikvanemad, kellest sõltub terve perekonna ülevalpidamine. Kujutlegem näiteks kuueaastast last kasvatavat üksikema, kes on kaotanud töö ja kel on elatise kättesaamisega raskusi. 6–12 kuud saab hüvitist töötuskassast. Aga kui see saab otsa ja uut tööd pole suutnud leida, jääb vaid 1800 krooni toimetulekutoetust, millele lisandub 300-kroonine lapsetoetus. Ehk siis 2100 krooni kuus kahele inimesele. Kas sellest piisab söögiks, eluasemekuludeks? Ainuüksi ühetoalise Lasnamäe korteri kuuüür küünib 2000 krooni kanti.
Igaühel on puuduse korral õigus riigi abile, ütleb põhiseadus. Kohalikud omavalitsused vastutavad eluaseme andmise eest isikutele ja peredele, kes ei suuda seda ise endale tagada – luues vajaduse korral võimaluse üürida sotsiaalkorter. Need põhimõtted näikse aga praegu seisvat vaid paberil.
„Kui kohalik omavalitsus ei suuda anda abivajajale elamispinda, siis riik peaks oma institutsioonide kaudu inimesi abistama, et need inimesed saaksid valdadelt ja linnadelt nõuda oma kohustuste täitmist,” ütleb Tartu ülikooli doktorant Mart Jesse.
Paari aasta eest oli võimuliidu päevakorras ka üksikvanemate elatisfondi loomine, mis maksnuks elatist lastele, kelle isa sellest kõrvale hiilib, ja nõudnuks raha vastutusest kõrvale hiilijalt ise sisse, kuid nüüdseks on see mõte sama hästi kui maha maetud.
Tänavu jaanuaris tuli rahandusminister Ivari Padar välja ideega käivitada 100–150 miljoni kroonine päästepakett peredele, kes on hädas eluasemelaenu tagasi maksmisega. Nüüd valitseb aga selle ümber vaikus, sest kommertspangad lubasid kohtumisel ministrile, et pakuvad makseraskustesse sattunud klientidele laenumaksmise ajatamise võimalust. „Seega hetkel ei näe rahandusministeerium vajadust riigi sekkumise järele,” ütleb rahandusministeeriumi pressiesindaja Annika Vilu.
Kui sponsor läheb pankrotti
Kuid kriisil on ka ootamatuid mõjusid. „Osa lapsi, kes varem vanemate teadmata põhjuseta puudusid, on nüüd hakanud koolis käima,” ütleb sotsiaalpedagoog Hanna Berg. „Varem käisid nende vanemad tööl, nüüd on nad töötutena päevad läbi kodus ja lapsed lihtsalt peavad kodunt välja kooli minema.”
Üha enam lapsi vajab täiesti tasuta koolilõunat, tõdeb Berg, et mitte maksta toidurahalisa, mis jääb mõnekümne krooni piiresse kuus. Paraku hoiab kriisis riik kokku ka laste ja noorte arvelt. Nii vähenes koolilõunate rahastamine. Ja kui mullu eraldati laste ja noorte huvihariduseks riigieelarvest 7 809 811 krooni, siis tänavu vaid 2 764 800 krooni.
Kiirelt kasvav töötus ei jäta tabamata ka noori, kes alles alustavad tööelu. Tööturuameti andmeil oli tänavu 31. märtsi seisuga töötuks registreeritud 10 134 16–24-aastast noort. „Noored, kes praegu töötud on, tuleks kõik korralikult õppima panna – ja mitte lihtsalt õmblejaks,” ütleb Tartu ülikooli professor Marju Lauristin. „Peaks olema reegel, et alla 25-aastasele noorele mitte ei pakuta kohe tööd, vaid võimalust korralikult ametit õppida, kas või ülikooli minna!”
Seni ei tea keegi, kui kaua kriis kestab. Ning kas Eesti suudab ülemaailmsest kriisist väljuda sama kiirelt kui teised. Ülemaailmse kriisi haarmed ulatuvad aga kõikjale: näiteks üks olulisi SOS-lasteküla rahastajaid on olnud Island. Riik, mille pangasüsteem varises mullu kokku, jättes alles vaid mälestuse elustandardist, mis oli äsja kuulunud maailma tippu.
*Eesti on väike, Tartu linnast rääkimata. Et kaitsta lapse privaatsust, kellest sotsiaalpedagoog rääkis, pole muudetud üksnes lapse, vaid ka sotsiaalpedagoogi enda nimi.
