Krimisõpra juhib iha mõistada


Miks detektiivilood nii populaarsed on? Roland Barthes võrdleb ihateksti lugejat ööklubi külastajaga, kes tahaks lavale karata ja ergutada striptiisi kulgu.

Detektiivilood on kõigis oma ilmingutes populaarsemaid žanre 20. sajandi kirjanduses. Kes siis ei teaks Arthur Conan Doyle’i (1859–1930) loodud kuulsaid Scherlock Holmesi ja doktor Watsonit? Detektiivilugude kuninganna Agatha Christie (1891–1976) mõtles välja unustamatu Belgia detektiivi Hercule Poirot’ ja terase St. Mary Meadi vanadaami miss Marple’i, kes lugejat tänaseni endiselt köidavad. Christie kirjutas üle 70 detektiiviloo ja kui ta 1976. aastal suri, oli temast saanud kõigi aegade enimmüüdud inglise kirjanik.

Belgia päritolu Georges Simenon (1903–1989) aga oli veelgi produktiivsem. Ta kirjutas üle 425 raamatu, mida on maailmas müüdud rohkem kui 600 miljonit eksemplari. Simenonile tõi kuulsuse detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni oma nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlase juhtum“ (1931). Hiljuti kirjastuses Tänapäev välja antud raamatu kurjategijaks on muide eestlane. Kokku on Tänapäevalt ilmunud juba kolm Maigret’ lugu, kõik varem eesti keelde tõlkimata.

Varrak on üllitanud ka Wilkie Collinsi “Naise valges”, mida võib pidada detektiivromaanide eelkäijaks, sest Collinsi teeneks loetakse, et ta tõi kirjandusse “mõistatuslikkuse, mida võime ootamatult avastada omaenda kodulävelt”. Ja detektiiv- ehk kriminaalromaani nimetatakse ka mõistatusromaaniks.

Üllatuslikult kirjastas Varrak kevadel ka ühe nüüdisaegse kriminaalloo, šotlase Alexander McCalli “Esimene daamide detektiiviagentuur”, mille tegevuspaigaks Botswana ja peategelaseks algaja naisdetektiiv Precious Ramotswe. See on lihtne, natuke vanamoodne ja ütlemata armas lugu mustast naisest, kes teeb teoks oma unistuse ja avab detektiivibüroo. Ja tal hakkab hästi minema, loodetavasti järgmistes lugudes veelgi paremini. Proua Ramotswel on detektiivide hulgas potentsiaali!

Põgenemine elu ja kirjanduse eest

Miks detektiivilood nii populaarsed on? Ma pole sugugi originaalne, tunnistades, et nad meeldivad mullegi. Lihtne vastus oleks, et neid on põnev lugeda ja sugugi mitte mõrvade pärast. Ei, põnevust pakub lugemine, protsess, mille käigus mõrvarini jõutakse. See on nagu mõistatuse lahendamine; puzzle, mis tuleb tükkhaaval kokku panna ning põnevus kulmineerub, kui tervikpilt paistma hakkab. On tõsi, et loen neid enamasti ühe hingetõmbega ega pane enne käest, kui raamat läbi. Vahel libistan silmad ka mõnest ebaolulisena tunduvast lõigust diagonaalis üle, et kiiremini olulisemate märkide juurde jõuda ja lõpplahendust aimata. Barhtesi järgi (“Teksti mõnu”) võin endale “diagnoosi” panna: naudin “ihateksti“ – ta jagab tekste “mõnutekstideks” ja “õndsustekstideks” ja siis viitab ihatekstile kui põlastusväärsele kategooriale, mille alla käivad just detektiivilood. Barthes võrdleb säärase teksti lugejat ööklubi külastajaga, kes tahaks karata lavale ja ergutada tagant striptiisi kulgu, samal ajal siiski kõiki reegleid järgides.

Kui tahta nüüd enesetunnet pisut turgutada, siis leiab kirjanduskriitikute sulest piisavalt väiteid, et ehkki detektiivkirjandus on põhimõtteliselt ajaviitekirjandus, on ta populaarkirjandusest ikkagi intellektuaalsem osa, eriti just klassikalised detektiivilood. Autoril peab olema analüüsioskust, loogilist mõtlemist, tervameelsust ja loomulikult kirjutamisoskust, sest lugeja tuleb igal juhul kaasa haarata.

Ja kui tahta end veel paremini tunda, siis tasuks üles otsida Marjorie Nicolsoni kirjutis “Professor ja detektiiv”, kus ta intrigeerib väidetega, et detektiivkirjandus äratab huvi just õpetlaste ja akadeemikute ringkondades või siis nende hulgas, kes on n-ö elukutselised lugejad. Neile võimaldab detektiivromaan pääsu mitte üksnes elu, vaid ka kirjanduse (selle all mõeldakse kaasaegset (post)modernistlikku kirjandust) enese eest. See pakub teatud vastukaalu, “objektiivsuse eelistamist subjektiivsusele, mõistuse eelistamist tunnetele ning usku universumi korrastatusse vastukaaluna metafüüsilisele pessimismile”.

Reeglite turvalises raamis

Loe veel

Korrastatus eeldab teatud reeglite olemasolu. Reeglid on kirja pandud ameerika kriitiku ja detektiivromaanide autori S. S. Van Dieni poolt 1928. aastal. Ta paneb paika, et detektiivromaanis peab olema vähemalt üks ohver (laip), vähemalt üks detektiiv ja vähemalt üks kahtlusalune. Kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija. Detektiivromaanis ei tohi olla armastust või see ei tohi loona domineerida. Kahtlusalusel peab olema teatud positsioon (mitte toatüdruk või uksehoidja) ja ta peab olema üks peategelastest. Kõigele peab leiduma mõistuspärane seletus, ei mingit müstikat ega fantaasiat. Detektiivromaanis pole kohta kirjeldustel ega psühholoogilisel analüüsil. Vältida tuleb banaalseid olukordi ja lahendusi. Jne.

Tegelikult vaadatakse nendele reeglitele küllalt sageli läbi sõrmede. Kirjeldus ja psühholoogiline analüüs on juba ammu tunginud tänapäeva detektiivromaanidesse. Samuti esineb siin üsna ohtralt armulugusid, õhkkond on aga oluline osa detektiiviloost. Filmides ja teleseriaalides on just ümbritsev stiilne keskkond üks peamisi vaatamisväärsusi (näiteks Sidney Lumet’i lavastatud “Mõrv Idaekspressis”, aga ka Poirot’ telesari).

Klassikaline detektiivromaan töötab kindlal alusel. Ohver mõrvatakse esimestel lehekülgedel. Detektiiv asub asja uurima. Klassikalist kriminaalromaani käsitletakse mõistatusromaanina ja selle põhi-olemus on dualistlik – nimelt ei sisalda see mitte üht, vaid kaht lugu, kuriteo lugu ja juurdluse lugu. Üks on puudu, teine olemas, kuid tähenduseta. Juurdluse lugu on sageli vahendatud kellegi poolt, kas detektiivi sõbra või assistendi – näiteks doktor Watson. Siis on lugejal lahendada kahekordne mõistatus.

Kehv on detektiivilugu, kus asjad kokku ei klapi või kus tapetakse tarbetult palju inimesi, enne kui pika taibuga detektiiv asjale pihta saab. Näitena tooksin Caroline Grahami “Midsomeri mõrvalood”, mille puhul olen alati imestanud, et kui mõrvad säärases tempos toimuvad, siis kui kauaks Midsomerisse üldse inimesi jääb?

Detektiivilugusid leiab kõikjalt, sageli on need ju ka menuraamatu või väärt-proosa aluseks. Ideaalne jutustus algab Tsvetan Todorovi järgi stabiilsest olukorrast, mida rikutakse teatavate jõudude poolt ja kujuneb tasakaalutuse seisund: tänu vastasjõudude olemasolule tasakaal taastub, olles küll lähedane algsele seisundile, kuid nad ei ole iialgi identsed.

Detektiivlugu on seega ideaalne jutustus, sest täpselt nii juhtubki: mõrvar lööb tasakaalu sassi, detektiiv lahendab loo ja tasakaal taastub, ehkki kõik ei ole enam endine. See, et asi toimub kindlaksmääratud reeglite kohaselt, pakub turvatunnet, teadmist, et lõpuks saab kõik korda, et detektiiviga ei juhtu midagi halba ja kurjategija saadakse kätte.

Kes seda siis lõpuks tegi?

Agatha Christie tegelased on enamasti jõukad, kel aga ometi on rahaprobleem ja see tõukabki neid sageli kuritööle. Christie maailmavaade on ratsionaalne ja konservatiivne, aga ei välista õnnetusjuhtumeid. Neile annab ta alati loogilise seletuse, ent ühiskonnakriitikat detektiiviromaanidest otsida ei tasu. Mõrv ei ole märk keskklassi väärtuste allakäigust, sest pärast kuriteo lahenemist läheb elu ilusasti edasi. Detektiiviromaan keskendub vaid mängule, loob mõistatuse ja lahendab selle perfektselt, kõik muu on vaid taustaks ega tohi domineerida. Ka keel, milles kirjutatakse, on lihtne ja selge, et mitte mõistatust veelgi komplitseerida.

Teadagi on reeglid selleks, et neid rikkuda. 1942. aastal kirjutas Raymond Queneau’ ideaalsest detektiiviloost, kus mitte ainult kurjategija ei jää avastamata, vaid keegi ei tea, kas mõrv üldse toimus ja kes on detektiiv. Järgnes prantsuse nouveau romaani rajaja Alain Robbe-Grillet´ teos “Kummid” 1953. aastal, kus detektiiv Wallas uurib mõrva, mida pole veel sooritatud ja kui see lõpuks sooritatakse, osutub mõrvariks detektiiv Wallas ise.

Ja see on ju põhimõtteliselt sama lugu, mis Philip K. Dicki juba ulmelises raamatus ja selle järgi vändatud Steven Spielbergi filmis “Minority Report”/ “Kolmas otsus”, mille tegevus toimub 2054. aastal. Siis kuritegusid enam ei ole, sest neid ennetatakse nii tõhusalt, et mõrvar arreteeritakse enne kuriteo sooritamist. Süsteem näib veatu, kuni ühel päeval saab roimaennetusrühma juht John Anderton korralduse arreteerida ... John Anderton, süüdistatuna inimese tapmises, kellest ta kuulnudki pole. Ei mingeid reegleid ega turvalisust, puzzle on keerulisem kui kunagi varem. Ent iha mõistatuste järele ei vaibu.

Artikli kirjutamiseks kasutatud allikad:

Jaanus Adamson, “Lugev detektiiv”, Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1996

Jaanus Adamson “Postmodernne detektiiv”, Vikerkaar nr 4, 1996

Tsvetan Todorov “Kriminaalromaani tüpoloogia“, Sirp, 30. oktoober 1998.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare