Krimm – kas järgmine sihtmärk?


Gruusia sõda näitas, et külmutatud piirkondlikud konfliktid võivad vaid paari päevaga paisuda suurteks, kui mitte lausa üleilmseteks. Kas järgmine konfliktikolle pulbitseb Ukrainas – Krimmis?



lla mere äärde laskub lai valge trepp. Kaldaäärne bulvar on rahvast paksult täis: pensionärid, lastega pered, mereväelasevormis noored mehed. Aeglaselt sõidab mööda tänavat valge kabriolett, kust kostab Nõukogude-aegne filmimuusika. Kuuleb vaid vene keelt. See on Ukraina. Krimm, Sevastopol. Kui õhtul näidatakse kohvikutes spordiülekandeid, kaiguvad tänavad hüüetest: “Rossija, Rossija!”

Igaüks, kes tahab, võib maksta mõnikümmend grivnat ja istuda ühte paljudest turistilaevadest, et teha tiir lahel. Pilgule avanevad kümned sõjalaevad, sekka kaks Venemaa Föderatsiooni tähistega allveelaeva ja üks ujuvhaigla. Ukraina ja Vene laevastik. Üks ühel, teine teisel pool lahte. Sevastopol on nende mõlema kodusadam.

“Nii mõneski peres on olnud nii, et isa kuulub Vene laevastikku ja poeg Ukraina laevastikku,” räägib sevastoopollanna Olga. “Kohalikud inimesed mõtlevad, et mõlemad laevastikud on meie, sevastoopollaste omad ja tunnevad nende üle uhkust – eti naši flotõ.” Aga mis juhtuks, kui Moskva ja Kiievi vahelised pinged Krimmis lahvataksid ning tekiks militaarkonflikt? “Seda kardame me kõik,” ütleb naine.

Samal teemal:

Krimm – Ukraina Achilleuse kand

Kui algas Gruusia sõda, haaras Ukrainat hirm. “Gruusia õppetund on: hallid alad on ohtlikud,” ütleb Ukraina asepeaminister Grõgori Nemõrja. “Tekkis julgeolekuvaakum. Ja Ukraina asub otse selles vaakumis.”

Nii nagu Gruusia Achilleuse kannaks on olnud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, on Ukrainas selleks Krimmi poolsaar. Ligi kaks kolmandikku elanikest on siin venelased. Pea iga neljas Krimmi elanik tahab, et poolsaar kuuluks Venemaa koosseisu.

Sevastopoli linn on Achilleuse kanna Achilleuse kand. Sevastopolis on juba alates 18. sajandi lõpust tähtis sõjasadam. Nõukogude ajal paiknes siin muide N Liidu ainuke militaardelfinaarium, kus elas 120 võitlusdelfiini, keda oli õpetatud vaenlast ründama ja miine otsima. Praegu elab delfinaariumis veel vaid 20 “vanakest”.

Impeeriumi lagunemisel jagati Nõukogude Liidu Musta mere laevastik Ukraina ja Venemaa vahel. Üksteist aastat tagasi sõlmisid Venemaa ja Ukraina lepingu, et Venemaa tohib enda sõjalaevastikku Sevastopolis hoida kuni 2017. aasta 28. maini. Leping lubaks Sevastopolis hoida kuni sadat sõjalaeva, seni on neid ametlikel andmetel sadamas olnud 35.

Olukord teravnes, kui Venemaa otsustas Gruusia sõja puhkedes saata Sevastopolist Gruusia merepiirile mitu alust: ristleja Moskva, vahilaeva Smetlivõi ja tugialused. Ukraina valitsus vastas sellele otsusele tugeva pahameelega ja andis ühtlasi teada, et ei kavatse pärast 2017. aastat Venemaaga enam Sevastopoli sadama lepingut pikendada.

Venelased on siiani lootnud lepingu pikendamisele. “Leping sisaldab võimalust enda pikendamiseks,” kordab Vladimir Lissenko, Venemaa Ukraina-suursaadiku nõunik Musta mere laevastiku küsimuses.

Selleks et baasid 2017. aastal Ukrainast välja viia, peaks juba praegu olema alustatud ettevalmistustöid, ütleb Sergei Kulik geopoliitiliste probleemide ja Musta mere piirkonna Euroopa-Atlandi koostöö uurimiskeskusest Nomos. Seda pole aga tehtud. “Juba praegu tuleks mõelda, mida teha infrastruktuuriga, mis pärast Venemaa Musta mere laevastiku lahkumist maha jääb,” ütleb Kulik. “Kui infrastruktuuri ei kasutata, muutub see ohtlikuks.”

Peale poliitika seovad Sevastopolit Venemaa Musta mere laevastikuga ka majandushuvid. Lisaks hüvitisele, mida Venemaa Ukrainale laevastiku hoidmise eest maksab, on Venemaa Musta mere laevastik linnas oluline tööandja – Venemaa Musta mere laevastiku heaks töötab Tallinnast veidi väiksemas Sevastopolis ka 20 000 Ukraina kodanikku. “Inimesed küsivad: kus nad siis töötama hakkaksid?” ütleb Kulik. “Laevastiku lahkumine tekitaks linnas palju probleeme. Hetkel puudub aga majanduse arenguprogramm.”

Sevastopoli linna eelarvest moodustab Vene laevastikust saadav tulu kopsakad 14%.

Sevastopoli aselinnapea Kazarini sõnul on see isegi tagasihoidlik protsent: “Varem oli see näitaja 20%.”

Loe veel

Sevastopol on Ukrainas eristaatusega linn. Erinevalt teistest linnadest ei selgu siinne linnapea kohalikel valimistel valitud linnavolikogus, vaid tema nimetab ametisse otse president. Vastasel juhul võiks linnas süveneda separatism, kardetakse.

Selliseid meeleolusid on õhutanud ka Vene poliitikud. Tänavu kevadel Sevastopolis esinenud Moskva linnapea Juri Lužkov teatas, et Sevastopol ei kuulu Ukrainale. Lužkovi ettepanek oli paljudele sevastoopollastele meelt mööda – 42% sealsetest elanikest näekski meelsamini oma linna Venemaa kui Ukraina koosseisus. “Aga üheksa-kümme aastat tagasi oli see näitaja 80%,” ütleb aselinnapea Kazarin.

Linnas võib näha palju sümboolseid kummardusi varasemale ajale. Äärelinnas on suur autahvel kohalike töökangelaste piltidega. Otse keset linna seisavad üksteise kõrval tahvlid, mis on pühendatud kõigile Nõukogude Liidu kangelaslinnadele – ka Sevastopol kuulub sellesse nimekirja. Tahvlite ees maas lebavad pärjad.

Lisaks kõigele muule tegutseb Sevastopolis ka Venemaa Föderatsiooni mereväeakadeemia. Venelased teavad: senikaua kuni Sevastopolis on Venemaa laevastik, võib Ukraina küll NATO uksele koputada, kuid seda ei pruugita kuulda võtta.

Milline on aga Venemaa ametlik põhjendus, miks ta peab hoidma sõjalaevu Sevastopoli sadamas? “Krimmi julgeolekuolukord muutub kiirelt ja siin leidub äärmusrühmitusi,” ütleb Vladimir Lissenko, Venemaa suursaadiku nõunik – mees, kes räägib tasasel häälel ning kelle näol on alati naeratus.

Keelatud kodumaa

Sõit viib kaugele mägedesse. Ühel pool kaljud, teisel pool mäekuru. Siia ehitavad krimmitatarlased endi uut keskust: raamatukogu, muuseumi, mošeed. Nii mõnelgi ehitisel võib näha silti: ehitust toetab Türgi Vabariik. Praegu on Krimmis juba 47 mošeed.

Krimmitatarlased on üks endises Nõukogude Liidus Stalini repressioonide all enim kannatanud rahvaid. 18. mai on nende sünge aastapäev: sellel kuupäeval 1944. aastal deporteeriti nad kõik – sada protsenti krimmitatarlasi ehk kokku ligi 200 000 inimest – kolme nädala jooksul loomavagunites kaugele maale. Enamik neist viidi Usbekistani, kus nad pandi tööle puuvillaväljadele. Põhjus: Teise maailmasõja ajal olevat nad teinud koostööd sakslastega.

“Paljud surid rongides,” meenutab 85-aastane Zera Jusbaševa, kes küüditati Usbekistani 20-aastase naisena. “Siis nad visati lihtsalt rongist välja. Päev pärast Usbekistani jõudmist viidi meid puuvillapõldudele tööle. Kuid mu ema, kes suri Usbekistanis, ei kaotanud kunagi usku, et tema lapsed pöörduvad Krimmi tagasi.”

Erinevalt paljudest teistest küüditatutest ei tohtinud krimmitatarlased Krimmi naasta ka pärast Stalini surma. “Kuni 1967. aastani oli krimmitatarlastel keelatud Krimmis viibida,” meenutab Mustafa Džemiljev, kes esindab krimmitatarlasi parlamendis president Juštšenko parteis.

Krimmitatarlased hakkasid Krimmi naasma alles 1990. aastatel. Praeguseks on Krimmi naasnud eri hinnangutel 250–300 000 krimmitatarlast, 100 000 on jäänud endiselt Usbekistani.

Krimmi naasnud krimmitatarlastele ei antud tagasi maju, mis olid enne küüditamist kuulunud neile või nende vanematele. “Meil oli enne sõda ilus suur maja,” meenutab Zera Jusbaševa. Selles majas elavad nüüd teised inimesed – ning Jusbaševa käib neil aeg-ajalt külas. “Oleme aegamööda sõbraks saanud.”

Jusbaševa ise elab Bahtšisarai 6. mikrorajoonis – Tallinna-lähedasi uusasumeid meenutavas külas, mille krimmitatarlased on endale tühjade väljade vahele ehitanud. Ehitust toetas ta ärimehest poeg. Teed on asfalteerimata, paljud telliskivimajad lõpuni ehitamata. 1990-ndatel tabas Ukrainat tugev inflatsioon, mis sõi ära inimeste säästud – ja nii jäid paljud majad, mida Krimmi naasnud tatarlased endile ehitama olid hakanud, pooleli.

Krimmitatarlased kardavad Venemaa võimalikke ambitsioone Krimmi suhtes. “Mõlemad, nii venelased kui ka krimmitatarlased tahavad naasta oma ajaloolisele kodumaale,” ütleb Mustafa Džemiljev. “Aga sellal kui krimmitatarlased võtavad selleks Usbekistanist kaasa oma kohvrid ja tulevad Krimmi, tahavad krimmivenelased naasta kodumaale, liites Krimmi Venemaaga.”

65-aastane DÏemiljev küüditati Krimmist siis, kui ta oli kõigest aastane. Nõukogude ajal mõisteti ta 15 aastaks dissidendina vangi, sest oli kritiseerinud Praha kevade verist mahasurumist. Nüüd võitleb ta krimmitatarlaste õiguste eest: näiteks soovib ta, et krimmitatarlaste keelt tunnistataks riigikeelena. Erinevalt Krimmis elavatest venelastest on krimmitatarlased üksmeelsed: Krimm peab jääma Ukraina koosseisu.

“Krimm on ajalooliselt krimmitatarlaste kodumaa,” ütleb Ukraina kirjanik Mõkola Rjabšuk, üks tunnustatumaid poliitikast kirjutavaid autoreid riigis. “Aga kui Venemaa peaks otsima põhjust oma kodanike “kaitsmiseks”, siis Krimmis ta selle ka leiaks. Siin kohtab palju vene natsionalismi.”

Pigem Euroopa Liit kui NATO

Kuid Krimm ei ole ainuke, mis muudab Ukraina Venemaa poolt poliitiliselt haavatavaks. Selleks on ka energia. Aastal 2005 oli pea 55% tarbitavast energiast imporditud.

Nüüd on Ukraina koostanud ambitsioonika kava energiasõltuvuse vähendamiseks. Aastaks 2030 tahetakse vähendada importenergia osakaalu vaid 11,7%-ni. Seejuures prognoosib kava energiatarbimise tõusu kolmandiku võrra – sõltuvus välisriikidest peaks aga vähenema viis korda.

“Tuleb vähendada gaasitarbimist, vähendades näiteks gaasikütet majade kütmisel ja hakata neid kütma hoopis elektriga,” ütleb Razumkovi keskuse energiaekspert Vladimir Lukjanez. Hüdro- ja tuumaenergia osakaal peaks tõusma praeguselt 10%-lt 36%-ni, importgaasi osakaal aga vähenema praeguselt 31%-lt 3,6%-ni.

Suurima lootuse seab Ukraina aga siiski läänele. Asepeaminister Grõgori Nemõrja kardab, et Ukrainast võib saada julgeolekupoliitiline eikellegimaa lääne ja Venemaa vahel. Kuid ta mõtleb seejuures vähem NATO-le kui Euroopa Liidule.

Ukraina valitsus soovib asepeaminister Grõgori Nemõrja sõnul sõlmida “formaalse liidu Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga”. NATO-le paneb ta vähem lootusi põhjusel, et Ukraina elanikkond on NATO küsimuses lõhestunud: juunis soovis vaid 18% ukrainlasi NATO-liikmesust, 32% hinnangul tuleks enne liitumist oodata pingete leevenemist Venemaaga. Euroopa Liit seevastu sellist vastasseisu ei tekita.

9. septembril toimub Prantsusmaal Evianis Ukraina ja Euroopa Liidu tippkohtumine.

“Euroopa peab häirekelli tõsiselt võtma,” ütleb Nemõrja. Gruusia sõda näitas, et külmutatud piirkondlikud konfliktid võivad vaid paari päevaga paisuda suurteks, kui mitte lausa üleilmseteks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare