Kris Moor: oleks juba aeg, et suhete mentaliteet muutuks

Det­semb­ri kes­kel te­gi Von Krahli tea­ter oma pub­li­ku­le tünga. Tünga, mil­le ta­ga oli kul­tuu­ri­po­lii­ti­li­ne iva. Küll aga said vaa­ta­jad tea­da uuest raa­ma­tust ja au­to­rist – Kris Moorist, kes loo­dab, et ini­me­sed ko­dus roh­kem seksiksid.

 —  Teie uue raa­ma­tu ni­mi on „Ho­me­fuc­king is kil­ling pros­ti­tu­tio­n”. Miks? Ja miks just ing­lis­keel­ne, kui ko­gu ülejää­nud raa­mat on ees­ti kee­les?

—  „Ho­me­fuc­king is kil­ling pros­ti­tu­tio­n” (ko­dus kep­pi­mi­ne on pros­ti­tut­sioo­ni tap­mi­ne – T. L.) on tun­tud löök­lau­se. Kui see ära tõlki­da, ei ole ta enam see tun­tud löök­lau­se. „Ho­me­fuc­king...” on al­lu­sioon ku­na­gi­se­le muu­si­katöös­tu­se kam­paa­nia­le „Ho­me­ta­ping is kil­ling mu­si­c” (ko­dus lin­dis­ta­mi­ne on muu­si­ka tap­mi­ne – T. L.). Ta­gantjä­re­le vaa­da­tes oli muu­si­katöös­tu­se oma­ka­supüüdlik hoia­tus­kam­paa­nia oma­moo­di ta­gur­li­ku efek­ti­ga. Ja muu­si­katöös­tus on nüüd hoo­pis kao­ta­mas oma raud­set haa­ret.

„Ho­me­fuc­king...” on jäl­le iroo­ni­li­ne ümberpöö­ra­tud hoia­tus­lau­se. Kui mõju on sa­ma ta­gur­lik, siis on ju kõik suu­repä­ra­ne. Ka inim­su­he­tes võiks toi­mu­da tea­tav men­ta­li­tee­di­muu­tus. Oleks ju­ba aeg.

—  See on teie debüüt n-ö näi­den­di vald­kon­nas ja teie debüüt Kris Moo­ri­na. Miks va­he­ta­si­te Ïan­rit ja mis Ïanr „Ho­me­fuc­kin­g…” ik­ka­gi on – pu­has näi­dend ju mit­te?

—  „Ho­me­fuc­king...” on ilm­selt proo­sa. Mul­le on ala­ti pak­ku­nud kõige roh­kem lõbu dia­loo­gi­de kir­ju­ta­mi­ne ja nii ma kir­ju­ta­sin­gi see­kord pu­hast dia­loo­gi. Dia­loog on mi­nu ar­va­tes kõige elulä­he­da­sem ja hu­vi­ta­vam. Pi­kad sis­se- ja väl­ja­ju­ha­ta­vad kir­jel­du­sed võib põhimõtte­li­selt ära jät­ta, nii on ise­gi pa­rem, sest nii jääb fan­taa­sia­le roh­kem ruu­mi. Ma ise ni­me­tan se­da raa­mat-eten­du­seks.

—  Kes on Kris Moor ja miks ta sündis?

—  Kris Moor on raa­ma­tu pea­te­ge­la­ne. Se­riaa­lis „Ko­du ke­set lin­na” on ta kõrval­te­ge­la­ne. Mõle­mal ju­hul ke­has­tab te­da Er­ki Laur. Ja au­tor on sa­mu­ti Kris Moor. Kris sündis nii­moo­di, et ühel hom­mi­kul ra­hu­tu­test unenä­gu­dest üles är­ga­tes avas­ta­sin, et ma olen Kris Moo­riks muu­tu­nud.

— Mil­leks kir­ja­ni­ke­le pseu­donüümid?

—  Pa­kun, et nii on liht­sam kir­ju­ta­da ja pä­rast kõiki­de ja­ma­de­ga toi­me tul­la. Ma ta­han ilm­selt oma pä­ris- ja män­gu­mi­na la­hus hoi­da, kaits­ta end ru­ma­la­te küsi­mus­te või ee­lar­va­mus­te eest.

—  „Ho­me­fuc­kin­gu­s…” näeb ti­he­dat suh­terä­gas­tik­ku, naist, kes ker­gelt an­nab ja ar­mub, ning te­ma me­hi, kes oma­va­hel sõpra­deks saa­vad. Kuivõrd kir­jan­dus si­nu ar­va­tes inim­suh­teid te­ge­lik­ku­se­ga võrrel­des komp­lit­see­rib, liht­sus­tab, kau­nis­tab või ko­le­da­maks teeb?

— Ei-ei, sa alus­tad küsi­must täies­ti va­lest ot­sast. Õi­gem oleks hoo­pis küsi­da, kuivõrd reaal­ne elu ja te­ge­li­kud inim­suh­ted kir­jan­dust komp­ro­mi­tee­ri­vad, kau­nis­ta­vad jne. Kir­jan­dus pee­gel­dab pi­gem elu ja ühis­kon­da, mit­te vas­tu­pi­di. Võiks küsi­da ka nii, et kas kir­jan­dus muu­dab ini­me­si ja inim­suh­teid pa­re­maks.

—  Kas muu­dab?

—  Ta­haks loo­ta. Ent tüdru­ku ja­lajäl­gi suud­lev ro­man­tis­mia­ja rüütel on siis­ki aja­ga ka­du­ma läi­nud.

—  Aga kas „Ho­me­fuc­king...” on ka reaal­se, pä­ri­selt ja just nii­moo­di ek­sis­tee­ri­va ühis­kon­na pee­gel­dus? Ees­ti ühis­kon­na?

—  Mui­du­gi. Ini­mes­te elud ja suh­ted on sas­sis, ja ik­ka on olu­li­ne, kes kel­le­ga käi­b… Igas ühis­kon­nas keer­leb elu pea­mi­selt su­he­te ümber. Ees­tis sa­mu­ti. Suh­ted hõõgu­vad var­ja­tult kus­kil pin­na all ja kõik tee­vad näo, et mi­da­gi sel­list po­le ole­mas. Hoo­li­ma­ta lõpu­tust sal­ga­mi­sest töö­tab ko­gu ühis­kond ik­ka­gi ai­nult inim­su­he­tel.

—  Raa­ma­tu peal­ki­ri ja ka te­ge­las­te oma­va­he­li­sed suh­ted on mõne­ti pro­vot­see­ri­vad. Kas seks müüb?

—  Kui ise­gi Päe­va­leht teeb sek­si­tee­ma­li­se eri­le­he, siis seks peab ju müüma. Seks on­gi ju­ba pro­vot­see­ri­mi­ne, n-ö väl­ja­kut­se. Põ-himõtte­li­selt me kut­su­me lu­ge­jat (väl­ja) ost­ma sek­si ja sek­si­tee­mat. Aga sek­si ost­mi­ne ja müümi­ne on pros­ti­tut­sioon. Olen ma loo­gi­li­ne? Nii­siis, ko­du­kepp ta­pab pros­ti­tut­sioo­ni. Kõik on sel­ge. Kui ini­me­sed ko­dus pii­sa­valt sek­sik­sid, siis seks enam ei müüks.

—  Kas tä­nap­äe­va lu­ge­ja on veel sel­li­ne, ke­da köi­da­vad jää­gi­tult ar­mu­ro­maa­nid, mil­le kaa­nel oli Fa­bio pilt ja mi­da enam kui kümme aas­tat ta­ga­si ah­mi­sid küpse­ta­mi­se ja ko­ris­ta­mi­se va­hel ko­du­pe­re­nai­sed?

—  Ma usun, et ko­du­pe­re­nais­te­le meel­di­vad sel­li­sed ar­mu­ro­maa­nid. Ka päe­vast päe­va küpse­tav ja toi­me­tav pe­re­nai­ne va­jab es­ka­pis­mi. Jon­ni­va­te las­te, ko­ris­ta­mi­se ja ka­si­mi­se va­hel ku­lub üks su­ra­kas ma­gus-lää­get ar­mas­tus­lu­gu ära na­gu tilk mett tõrva­pot­ti.

Kes ta on?

Kris Moor

••  (pseudonüüm, nagu ka tema teine pseudonüüm Andre Trinity)

••  Sündinud 1974. aastal Tallinnas

••  Õppinud filosoofiat ja kultuuriteooriat

••  Detsembri algul jäeti inimestele mulje, et Von Krahli teatris esietendub uus lavastus „Homefucking is killing prostitution” ja kõik etendused on välja müüdud. 12. detsembri esietendusel tuli aga välja, et tegu on ühekordse performance’iga, kus esitleti Kris Moori ja Von Krahli koostöös sündinud raamatut „Homefucking is killing prostitution” ning avaldati häälekalt arvamust praeguse kultuuripoliitika kohta.