KRISTA KAER: Kas uus Victoria ajastu?
##Aeg-ajalt juhtub, et kirjanduses pälvib erilist tähelepanu mõni möödunud ajastu, selle kohta kirjutatakse esseesid ja uurimusi, selle elemente võetakse üle või seda isegi jäljendatakse. Lühemaid retki Victoria ajastusse tehti juba 20. sajandi teisel poolel, näiteks Peter Ackroydi pastišš ”Oscar Wilde’i viimane testament”, A.S. Byatti ”Ülevõtmine” (Possession), John Fowlesi ”Prantsuse leitnandi tüdruk”. Kindlasti tuleks ka mainida A. N. Wilsoni 2002. aastal ilmunud uurimust “Viktoriaanid”. Viimasel ajal seostub Victoria ajastu taas-elustamine kahe kirjaniku – Sarah Watersi ja Michel Faberi raamatutega.
Sarah Watersi kõigi kolme teose tege-vus toimub 19. sajandil, Michael Faberil paigutub sinna üks teos.
Põhjused, miks kumbki kirjanik viktoriaanide juurde jõudis, on erinevad. Kindlasti paelus neid ajastu ise oma mitmekülgsuse ja vastuoludega. See oli aeg, kus väliselt kehtisid ranged moraalireeglid ja kombelisust hinnati üle kõige, samal ajal aga avaldati erootilisi memuaare ning lõbumajade teejuhte härrasmeestele. Ühelt poolt oli Briti ühiskond jõukam kui kunagi varem, teiselt poolt aga saavutas vaesus linnades ennekuulmatu ulatuse. Briti impeerium laienes, see andis eneseusku ja soodustas intellektuaalseid pürgimusi. Teadus ja ühiskonnateooriad olid moes. Charles Dickensi ja Wilkie Collinsi ajalehesabas ilmuvate romaanide järel seisid inimesed järjekorras.
Ühiskond oli muutumas ja ennast määratlemas, piirid olid kohati hägusad ning andsid võimalusi kummalisteks kõrvalekalleteks ja hämarate ihade rahuldamiseks. Kirjandus oli paljusõnaline. Grotesk käis käsikäes sentimentaalsuse ja ühiskonna-kriitikaga.
Michel Faberi ja Sarah Watersi raamatute ilmumine langes 21. sajandi algusse, kuid Faber hakkas oma raamatut kirjutama juba kakskümmend aastat tagasi. Ligi 900-leheküljeline raamat ”The Crimson Petal and the White” (”Karmiinõieleht ja valge”) räägib prostituut Sugari loo. Tegemist on 19-aastase poisiliku keha ja oranĻikaspunaste juustega tüdrukuga, kes on otsustanud elus edasi jõuda. Saatus mängib talle kätte võimaluse parfüü-mitööstur William Rackhami näol, kes on oma eluga hädas. Tema naine kõigub hullumeelsuse piiril ning keeldub tunnistamast nende tütart Sophie’d. Sugar vormib ja kujundab Williamit ning tema enda elujärg paraneb tunduvalt. Rentslite, odavate kõrtside ja lõbumajade asemele tulevad salongid ja peenem seltskond. Kuid omamoodi puur on seegi.
See raamat ei lase lugejat lahti. Juba esimesel leheküljel pöördub lugeja poole üks hääl – Faber on seda nimetanud mitte autori, vaid raamatu hääleks – ja lubab talle näidata maailma, kuhu ta muidu ei satu, ning mitte üksnes seksi, vaid ka hullumeelsust, inimröövi ja vägivaldset surma. Raamat avaneb tegelaste psüühika kaudu, keegi neist pole täiuslik ning nende käitumine võib olla ettearvamatu.
Teose pealkiri pärineb Tennysoni luuletuse algusreast ”Now sleeps the crimson petal, now the white” ning selle seos raamatu sisuga põhineb eelkõige värvikontrastil. Sugar on langenud naine, keda sümboliseerib erepunane värv, samal ajal peab Williami luulude küüsis vaevlev naine Agnes teda ingliks ja ta ise pürib puhta elu poole. Agnes on oma päritolu ja kasvatuse tõttu puhas, kuid teda vaevavad kinnismõtted verest.
Faber ise on öelnud, et ei mõelnud kirjutama hakates üldse lugejate peale. Ta on veendunud, et kusagil taevas asub kirjanduse jumal, kes vaeb iga valminud teost ja annab hinnangu, mis kõlbab ja mis mitte. Just seda jumalat silmas pidades kirjutabki Faber oma raamatud. Tema väite kohaselt ei tohi lugeja kunagi ühelegi ta raamatule lähenedes ette aimata, mida ta sealt leida võib. Kindel saab ta olla ainult teadmises, et see, mida ta sealt leiab, on väga kõrgel tasemel kirjandus.
”Karmiinõielehe...” esialgne versioon oli küünilisem ja lohutum kui lõpuks avaldatu. Nii näiteks oli see kavandatud algul nn ringromaanina, kus Sugar kohe alguses kirjeldatud õnnetuses hukkub. Sellele järgneb tagasivaade sündmustele, mis tema surmani viisid. Pöördudes hiljem üha uuesti romaani juurde tagasi, hakkas autor aga suhtuma oma tegelastesse järjest rohkem kui inimestesse, mitte hüpiknukkudesse. Ta andis neile vabadust ning seoses sellega tekkis ka lootus, et Sugar võib äkki siiski ellu jääda ja välja rabeleda. Faber on ka väitnud, et kõik selle raamatu tegelased peegeldavad mingit külge temast endast ning raamatu muutumise ja kujunemise lugu näitab tema enda edenemist ja küpsemist inimesena.
Kuigi võiks arvata, et tänapäeva inimestel pole aega sedavõrd mahukaid raamatuid lugeda, kinnitab raamatu tohutu menu vastupidist. Lisaks pole lugejad rahul raamatu küllaltki järsu lõpuga ja nõuavad järge ning Faber on ühes intervjuus maininud, et kes teab, võib-olla kirjutab ta kunagi umbes Esimese maailmasõja aega käsitleva romaani, kus üheks tegelaseks on keskealine naine Sophie, kellel oli väga isevärki viktoriaanlik lapsepõlv.
Erinevalt Faberist ei hakanud Sarah Waters kirjutama mitte üliõpilasena, vaid pärast doktoritöö lõpetamist. Et tema töö käsitles gei ja lesbilise subkultuuri kujunemist alates 19. sajandi keskpaigast, siis tuli tal põhjalikult uurida Victoria-aegseid seksuaaltavasid. Selle käigus hakkas kuju võtma tema esimene pikareskne romaan ”Tipping the Velvet” (slängitermin, mis tähendab eesti keeles suuseksi), kus tegevus toimub Victoria-aegses Londoni meelelahutusmaailmas. Praeguseks on sellest romaanist tehtud ka telefilm. Järgnes juba süngema varjundiga ”Affinity” (”Lähedus”), mille taustaks on 19. sajandi keskpaiga spiritualism, vanglad ja erootika.
Kõige enam tunnustust aga on saanud ”Fingersmith” (”Taskuvaras”), mis jõudis mullu ka Bookeri preemia lõppvalikusse. Kuigi Sarah Waters on öelnud, et Victoria-aegsetest kirjanikest imetleb ta kõige enam Dickensit, on ”Taskuvargal” kõige tihedam seos hoopis Wilkie Collinsiga, ja äsja ka eesti keeles ilmunud ja Draamateatris lavastatud ”Naisega valges”.
Tegelikult mängibki Waters Collinsi süeega, kuid ta on andnud sellele uue värvingu ning lisanud mitu ootamatut pööret. Terve galerii värvikaid tegelasi, kummalised kokkusattumused, minevikust ilmsiks tulevad kohutavad saladused, ootamatud pöörded ja suured tunded annavad sellele romaanile päris kindlasti möödunud aegade hõngu.
Raamatu tegevus toimub Londonis ja selle ümbruses 1840. aastatel ning selles vaadeldakse kahe noore naise, Sue Trinderi ja Maud Lilly elukäiku. Sue on kasvanud üles Londoni varaste seas, Maud oma rikka ekstsentrilise onu juures. Sue peaks olema hakkaja ja südametunnistuseta, Maud aga eluvõõras ja abitu. Nendele eeldustele on rajanud oma plaani suurpettur hüüdnimega Härrasmees, kuid paraku on ta mõlemat naist alahinnanud. Seda tuleb tal kibedasti kahetseda ning kõigi sepitsuste ja ootamatult ilmsiks tulevate saladuste tulvas ei oska ka lugeja peagi enam midagi ennustada.
”Fingersmith” on jagatud kolme võrdsesse ossa, esimeses ja viimases on jutustajaks Sue Trinder, keskmises Maud Lilly. Ühed ja samad sündmused saavad erisuguse tõlgenduse ja tähtsaks muutuvad esimesel korral kõrvalisena tunduvad üksikasjad. Raamatu kirjutamiseks uuris Waters põhjalikult 19. sajandi olustikku, kaasa arvatud hullumajad, kuhu mehed tihtipeale oma tülikaks muutunud naised paigutasid. Üsna hästi õppis ta tundma ka Victoria-aegset kuritegelikku allilma ja selle slängi. Tolleaegsest slängist on pärit ka kahe tema romaani pealkiri, mida on olnud vaja lahti seletada isegi briti lugejatele.
Nii Waters kui ka Faber on lubanud minna edasi teiste teemade juurde ja jätta viktoriaanid selja taha. Nende meisterlikkust arvestades ei valmista nad lugejatele pettumust ka uute teemadega. Seni aga tasub nautida meile sadadel lehekülgedel pakutud ”pettust, hullumeelsust, seksi, vägivalda, naeru ja pisaraid”.
