KRISTA KAER: Tõlkides Harry Potterit
Nüüd juba üsna pika aja vältel, umbes iga kahe aasta tagant, pole tuttavate esimene küsimus, kui me juhtumisi kusagil kohtume, mitte: “Kuidas sul läheb?” vaid: “Kuidas Potteril läheb?” See tähendab muidugi: “Millal Potter valmis saab?”
Olen ühtekokku tõlkinud kuuekümne raamatu ringis, nende seas on nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid. Eestis ilmub üsna regulaarselt tõlkeid, mis nõuavad tõlkijatelt väga avarat kultuuritausta ja suurt süvenemist. Tuleb mõelda, kuidas anda edasi teatud dialekte, kõnepruuke, arhailist keelt ja nii edasi. Väga harvad on juhud, kui tõlkijatele üldse mingit tähelepanu pööratakse ja äramärkimist leiavad sageli just möödalaskmised ja vead. Ja ühegi mul parajasti tõlkimisel oleva raamatu vastu ei ilmuta mu tuttavad mingit erilist huvi. Noh, olgu peale, nikerdan seal mingit Banville’i, Lessingit või Wilde’i, eks see ükskord ikka valmis saab, ja inimeste ring, kes seda lugema hakkab, on suhteliselt väike.
Potter on aga muidugi iseasi. Potterit oodatakse pikisilmi ja niipea kui järjekordne köide on läbi loetud, asutatakse ennast kaheks aastaks ootama, vaagides vahepeal mitmeid teooriaid ja tegelaste käitumismotiive. Ja Potterit loevad ka inimesed, kes muidu ilukirjandusele suurt tähelepanu ei pööra.
Selles mõttes seostub Potteri fenomen minu meelest ka ühe laiema suundumusega tänapäeva maailmas. Peaaegu iga päev on võimalik leida kusagilt kurtmist, et inimesed ei loe enam raamatuid ja üleüldse sureb kirjutatud tekst üsna pea välja. Samal ajal on viimastel aastatel müüdud tohututes tiraaides mitte ainult Potteri sarja, vaid ka Paolo Coelho raamatuid ja Dan Browni “Da Vinci koodi”. Kummagi puhul ei saa öelda, et nende populaarsus on tingitud üksnes üliheast reklaamikampaaniast. Aga üks ühendav tunnus on kõigil kolmel raamatul küll: nad on lihtsad ja nende maailm on kergesti kättesaadav ning muutub seetõttu niisama reaalseks nagu elu ise – võib-olla veelgi reaalsemaks.
Maailm, kus tegutseb Harry Potter, ei ole fantaasiakirjandust tundvatele inimestele kindlasti kõige huvitavam ja viimistletum võlumaailm. Kui hakata seda üksikuteks osadeks lahti võtma (mida tõlkimise käigus paratamatult tegema peab), siis tuleb kõik kuidagi tuttav ette, killuke on võetud siit ja killuke sealt, ühte patta on pandud mütoloogia, inglise koolielu, klassikaline seiklusjutt, muinasjutud ja igasugu võluolendid. Kui nimetada vaid mõnda nime nagu Tolkien või Ursula le Guin või Philip Pullman, siis nende maailmad on kahtlemata hoopis läbimõeldumad ja viimistletumad. Aga kuigi ka need autorid on populaarsed, ei saa nende raamatute tiraae Rowlingu tiraaidega võrrelda.
Pretensioonitu raamat
Rowling on ise öelnud, et ta ei kirjutanud seda raamatut oma tütrele, vaid ta kirjutas eelkõige raamatu, mida ta ise lugeda tahtis. Hilisem reklaamikampaania, salastamine ja tohutu suureks paisunud ootused jätavad pealiskaudse mulje, et tegemist on väga pretensioonika teosega, kuid Potteri kui nähtuse võlu peitubki võib-olla selle pretensioonituses. Tuttavatest koostisosadest on segamisel saanud hoopis uus asi, mis maitseb päris hea. Ma olen kaugel sellest, et pidada Harry Potteri seiklusi maailma parimateks raamatuteks, aga kui praegu oleks kuuenda raamatu lõpetamise järel saanud kohe kätte võtta seitsmenda, siis oleksin ma seda kõhklematult teinud.
Mis aga puutub nende raamatute tõlkimisse, siis see on suuremas osas nagu iga teisegi raamatu tõlkimine ja nõuab samasugust lähenemist – ikka on tegu nendesamade tühiste pisiasjadega nagu see, et autori stiil, huumoritaju, rütm ja raamatu hing jääksid alles ka eestikeelses variandis. Potteri tõlkimist teiste raamatute tõlkimisest eristab siiski see, et aeg-ajalt tuleb välja mõelda sõnu, mida eesti keeles olemas ei ole. Lisaks tuleb otsustada, kuidas käituda nimedega – mida tõlkida, mida mitte. Oleme seni tõlkinud võlumaailma kohanimed ja jätnud tõlkimata mugude maailma nimed. Isikunimed on jäänud selliseks, nagu need olid originaalis, sest arvan, et nimi kuulub tegelase juurde ja kedagi ei saa vägisi eestlaseks teha.
Midagi läheb teel kaduma. Pole midagi parata, Albus Dumbledore tundub olevat hoopis teistsugune inimene kui Valge Mesimumm, mida tema nimi tõlkes tähendaks. Ja Pottsepa Harri võib ju olla maalähedasem ja kodusem, aga paraku ei ela ta oma mugusugulaste juures mitte Tallinna, vaid Londoni äärelinnas. Ilmselge ja olulise tähendusega nimede puhul nagu Draco Malfoy oleme asja selgitanud joonealuse märkusega, mõnel puhul on seegi tegemata jäänud. Tean näiteks, et esimeses raamatus “Harry Potter ja tarkade kivi” on mitmes teises keeles tõlgitud ära Erisedi peegel. Erised on tagurpidi keeratud Desire – iha, soov inglise keeles. Selle tõlkimine oleks võtnud sõnalt selle keldiliku kõla ning peegli otstarve selgus tekstist nagunii. Näiteks soomekeelsetes raamatutes on tõlgitud kõigi Sigatüüka majade nimetused – et need olid aga kunagiste suurte võlurite nimed, siis jätsime need nii nagu nad olid.
Lõpliku otsuse teeb vaist
Mis puutub sõnade väljamõtlemisse, siis seal tuleb kõigepealt kindlaks teha, millest nende elukate, loitsude ja muude asjanduste nimed originaalis koosnevad või on tuletatud ja seejärel on vaja proovida samasugust tuletamistööd eesti keele põhjal. Tulemusi võib olla mitu ja lõpliku otsuse teeb vaist.
Ja muidugi lisab asjale pisut keerukust see, et Rowlingul on tema seitse raamatut enam-vähem algusest peale välja mõeldud. Nii mõnegi loitsu või needuse täpset rakendust ja tähendust teab ainult autor ning Kaisal ja minul tuleb seda kuidagi aimata, sest näiteks järgmises raamatus võib selguda, et loitsu kasutamisala on palju laiem kui meie eestikeelne vaste seda võimaldab.
Mõnikord tekib tunne, et hea oleks pärast viimase köite ilmumist võtta kätte meie hoolikalt koostatud ja pidevalt täienev Potteri sõnastik kõigi nende ministeeriumi osakondade, kaduvate ja ilmuvate esemete ja ruumidega, Fredi ja George’i imeviguritega ja muude kergesti segi minevate terminitega ning käia ka eelmised köited hoolikalt üle. Seda enam, et just seda tehakse originaaliga. Alles hiljuti sain ma paksu pataka parandusi kõigi seni ilmunud köidete kohta.
Kas Harry Potteri raamatud on mööduv nähtus, mille järgmised põlvkonnad unustavad, või jäävad nad püsima lastekirjanduse klassikana? Seda näitab muidugi aeg, kuigi ma usun, et need võivad saada ka edaspidi sissejuhatuseks fantaasia võlumaailmadesse, millest edasi tuleks juba minna keerulisemate tekstide juurde. Lapsed, kes on kätte võtnud Potteri-lood, on loodetavasti saanud ka arusaamise, et lugemine ei pruugi olla tüütu kohustus, vaid suisa rõõm. Võib aga ka juhtuda, et mõnekümne aasta pärast võetakse kõik seitse Potteri köidet kokku ühte suure šriftiga raamatusse ja neid, kes jonnakalt kõiki köiteid lugeda tahavad, peetakse üpris imelikuks. Ja see oleks kurb.
