KRISTA KERGE: Koolikirjandus läbi värske maasoolase vaatepilgu
##Pikaaegne tava soosib ennekõike kirjanduslooliste faktide tundmist. Mõnigi kool kontrollib selle-teise raamatu läbilugemise täpsust ja madaldab teksti esteetilised eesmärgid niiviisi pragmaatilisteks: ilukirjandus peaks kontrollküsimuste iseloomu vaadates justkui andma teadmisi. Ja mida siis muud?
Mis ka muutuks riigi õppekavas või õpikutes – viimaseid on kirjanduse vallas gümnaasiumile lisandunud igal aastal, avades valdkonna mõistmise uusi tahke –, võti sinna on õpetaja. Traditsiooni seinast ja kirjanduskaanonite teismelisele eemaletõukavast mõistmatusest omal käel vaimse mõtestuse tasandile läbi murda on erand. Isikupärane suhe ilukirjandusega leitakse seetõttu sageli väga pika ajaga – KUI leitakse. Kui julgetakse midagi arvata, tajudes ikka ja jälle, et saad tekstidest “valesti” aru. Halb kirjandusõpetus võib endale tähtsa tekstistiku avastamissoovi igaveseks pärssida, eduajastu töökoormus lugemisvõimaluse unistuseks jätta ja väsimus madaldada vaimsed nõuded suvalise TV-järjeka lõõgastuse tasemele.
Raamat “Kirjanduse kõnetus” üllatab seetõttu mitmekordselt. Kõigepealt mitmetähenduslik pealkiri. Minu jaoks seob selle kahevalentsus õpiku lähte ja sihi. Alguses on kirjandus kõnetu, ei räägi meiega, me oleme sunnitud end teadvustama skaalal “Maitsjad ja tarvitajad” (kirjanduse käsitusi tutvustava avaosa pealkiri). Seejärel oleme lugejad (“Teose kude. Tekst ja selle lugeja”). Lõpus kõnetab teos teost (“Keerlev universum. Tekstidevahelised seosed”). Kirjandus kõnetab raamatuga kaasa mõelnud ja pakutud tekstid läbi tunnetanud inimest – meid igaüht omal moel – ning meie teda.
Autor Sirje Nootre ei ole rahvusvahelise mainega kirjandusteadlane, nagu Eestit nendega on uskumatult õnnistatud, vaid Märjamaa emakeeleõpetaja. Tema õpikust särab vastu maa sool, mis oma kristallidesse on koondanud maailmameeste lugemiskogemuse üldistuse.
Seepärast on arvata, et õpiku koolitunnis kasutajaid ei hakka otsekohe olema palju ja et pigem nopitakse sealt seda-teist oma tundide elavdamiseks. Julgen aga ette kujutada, et need, kes autori teadmisi, mõtteid ja näpunäiteid kursustel juurde koguvad, muutuvad julgemaks ja astuvad selle õpiku tekstimaailma koos oma õpilastega ja julgelt.
Tekstid, mille toel raamat kirjanduse juurde viib, on väga hästi valitud, ulatudes maailmakirjanduse kui suulise traditsiooni esimestest kirjapandud tulemustest tänapäeva eesti noorteluuleni. See omakorda julgustab arvama, et emakeeleõpetaja on sunnitud Sirje Nootre pakutava teadmuse ja tekstitunnetuse omandama väga lihtsalt põhjusel, et raamatut hakatakse ärksais eesti peredes lugema ja oma lastele soovitama juba enne gümnaasiumisse jõudmist..
See on väga hea raamat. Kui ka esiotsa ehmatab kõnetute nimede ja (mõiste)viidete paljusus, hakkab lugeja tasapisi aru saama, et oma kirjandusmaastiku loomiseks on mitu võimalust. Neist nimedest ja viidetest võib mööda vaadata ja ikka toime tulla, nende järgi võib aga juurde lugeda, järele mõelda, ehitada autoriga kaasa ja saada tulemuseks teistsuguste tippude, teistsuguste teede ja sildadega liikumisruumi.
Ei usu, et miski arendaks meie inimesetaju ja empaatiavõimet enam kui kirjandus või film. Kirjanduse eeliseid filmi ees on puhta sõna ambivalentsus – kogu tekst on meie interpreteerida, kogu tekstitagune maailm tekib meie kujutuses omanäolisena, puudub filmitegija tõlgendus, nägude ja esemete maailm, pildi agressiivsus, heli pealesunnitud esteetika jms “valmistoodang” (kui mõelda näiteks ilukirjanduspõhistele filmidele). Film ei kirjelda sõnades, vaid näitab, ahendades ka meie keelt.
