Krista Kodres – sprinteri loomuga kunstimaratoonar


Krista Kodres – sprinteri loomuga kunstimaratoonar
Arno Mikkor

Hiigelprojekt „Eesti kunsti ajalugu” jõudis hiljuti teise raamatuga õnnelikult vahefinišisse. Esimene köide ilmus viie aasta eest. Projekti vedajal Krista Kodresel on jäänud ilmumiseni aidata veel neli köidet. Tõe­näoliselt saab neist raamatutest allikas, kust ammutab teadmisi Eesti kultuuriloo kohta veel mitu põlvkonda.

 — Krista, sa oled kogu selle projekti peatoimetaja ja kindlasti on põhjust õnne soovida. Kuid vaadates tulevikku, olete võtnud väga ambitsioonika graafiku eesmärgiga tulla igal järgneval neljal aastal välja ühe uue köitega. Kas püsite graafikus?

— Järgmise, Jaak Kangilaski toimetatud Nõukogude perioodi kunstiloo käsikirjad peaksid hakkama toimetajale laekuma juba nädala pärast.

— Mis sind takka kihutab? Miks võtad ette sellisid hullumeelseid hiigelprojekte?

— Missioon on teadmine, et lihtsalt tuleb ära teha. Ega seda saa pidada kuidagi minu projektiks, kirjutamisse on ju haaratud Eesti kunstiteadlaste koorekiht. Mina olen ehk selles suhtes erand, et peale n-ö enda, juba ilmunud esimese köite, mille tekstist kirjutasin umbes poole, pean tegema artiklid veel ka Nõukogude perioodi ja klassitsismi köitesse. Kui äsja ilmunud Mart Kalmu köide pikalt venis, siis mul oli ikka mitu korda väga suur kiusatus suure aplombiga end kogu projektist tagasi tõmmata. Kuid nüüd on muidugi hea meel, et see ilmus. Ning saan tegeleda vaikselt Kangilaski ja teiste koostajate utsitamise ja muidugi raha hankimisega. Kultuurkapital on meie hea haldjas.

— Kuidas üldse sünnib selline koguteos? Kui suur roll on koostajal?

— Meil on kolleegium, mille moodustavad kuue köite koostajad. Me räägime põhirõhud omavahel läbi, kuigi köite koostaja vastutab ja korraldab oma köitesse puutuva ise. Valminud käsikiri käib kolleegiumi käest läbi. Autoritele, keda on ju igas köites kümmekond, tehakse mõnikord ettepanekuid midagi parandada, lisada. Selles mõttes on tegu kontrollitud tekstidega. Ja veel: Eesti kunsti ajaloo köited pole koostatud lineaarset lugu silmas pidades, pigem koosneb iga köide koostaja püstitatud teemadest, mille on läbi kirjutanud eri autorid. Ühemehemonograafiale omast terviklikkust pole seetõttu mõtet köidetest otsida.

— Ajaloo, sh kunstiloo kirjutamise perspektiiv muutub pidevalt. Praegu tundub, et üha kiiremini. Kuidas seda teades ausaks jääda?

— Teeme oma kunstiajalugu teadmisega, et kõik muutub. Idee panna kokku selline raamat tuli kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis Juhan Maistel juba 1998. aastal. Kogu selle aja oleme endale aru andnud, et meie perspektiiv muutub. Selle tundega ju kogu tööd alustasimegi. Iga põlvkond esitab oma tõlgenduse. Me ei loodagi, et esitame absoluutse tõe eesti kunsti ajaloost, sest ajalugu täielikult rekonstrueerida ei ole võimalik. Lõppude lõpuks otsustab tõlgendaja vaatepunkt, mis määrab, missuguseid küsimusi ta oma materjalile esitab. Nagu kunstiteaduslik uurimus on näidanud, on vaatepunkt seotud uurija enda ajaga, mille sotsiaalne ja kultuuriline keskkond annab lähenemisele oma värvigu. Seda teadvustades püüame ikkagi n-ö siseneda uuritavasse objekti või nähtusse võimalikult neutraalselt ja uurida, kuidas konkreetsel ajal ja kohas mõeldi kunstist, kuidas ja miks tehti just sellist kunsti. Loodame olla vabad ideoloogilisest kallutatusest ja erineda varasematest kunstiajalugudest, nii 1930. kui ka 1970. aastate kunstiajalugudest. Eelmise EV aegsetes kunstiajalugudes alles püüti lääne mudelite järgi 700 aasta jooksul valminud kunsti siduda eesti rahvusliku looga, see tõi kaasa praegu kentsakalt mõjuvaid seletusi. Nõukogude ajal vaadeldi kunsti sunnitult läbi kitsa vulgaarmarksistliku prisma, rahvuslik vaatenurk kirjutati ridade vahele. Praegu saab kunstiajaloost kirjutada õnneks väga huvitavalt. Meie püüe on näidata kunsti oma keskkonnas ühe „võrgusilmana”. See pole enam pelgalt esteetiline nähtus, vaid ka sotsiaalne, kultuuriline, ideoloogiline, psühholoogiline fenomen.

— Milline on täiuslik tasakaal nende vaatenurkade vahel? Kui kaugele te lubate endale minna näiteks eluliste faktidega, lahata kunstniku psühholoogiat või eraelu?

— Üldkäsitlustes seda külge avada peaaegu ei saa, selleks on kunstnike monograafiad. Meie eesmärk on ikkagi üldistada, siduda looming toonase ümbruse protsesside ja rahvusvahelise kontekstiga. Kuigi on ka veidi pikemaid uurimusi, näiteks viimases köites Vabbest, minu köites Michel Sittowist.

Loe veel

— Kas esimeses kahes „Eesti kunsti ajaloo” köites on mingeid nõrgemalt kaetud kohti, midagi, mis jäi kripeldama?

— Kalmu osas (just ilmunud 5. köites – toim) puudub tarbekunst. Ta räägib küll disaini mõistest, mis 1920.–1930. aastatel seoses moderniseerumisega esile kerkib, kuid tarbekunsti eraldi ei käsitle. Minu osast puudub klaasikunst – sest sellele valdkonnale ei olnud pädevat uurijat. Muidugi tahaks ma enda toimetatud köitele, mis ilmus ju juba viie aasta eest, nüüd palju juurde kirjutada, täpsustada – aga see on loomulik. Vahepeal on valminud mitmeid doktori- ja magistritöid neil teemadel. Me toetume alati siiski ju ka varasematele uurimustele. Ja seda materjali kasvab kogu aeg peale.

— Kuid mis pakkus avastusrõõmu?

— Minu toimetatud osas on esimest korda sees näiteks luterlik kirikukunst, mis varem oli tabuteema. Viiendas köites on värske feministlik vaatenurk ja naiskunstnike käsitlemine. Või disainilugu või fotokunst, mida varem pole üldse uuritud.

— Meenutades kunstiakadeemia hoone lammutamisel taasavastatud Enn Põldroosi ja Ülo Soosteri noorpõlve loomingut – kust tõmmata piir kunstiloo vaatenurgast säilitamist vajava ja mittevajava loomingu vahele?

— Siin on kaks külge. Esiteks filosoofiline teadmine, et kõik nagunii ei säili. Teine ajaloost õpitud põhitõde on, et säilitatakse valikuliselt. Viimane on, muide, väga õpetlik, sest valikute uurimine lubab teha järeldusi kunagiste väärtushoiakute kohta. Kui tõsta probleem tänasesse, siis ajaloolasena tahaksin, et säiliks võimalikult palju kunsti – tulevaste uurijate huvides. Praegu on muuseumid ja erakollektsionäärid need, kelle kogud peegeldavad laias laastus kaasaegseid (institutsionaalseid) arusaamu kunstist. Valikuid tehakse mingi visiooni alusel, mille põhjal oma uurimisvaldkonda n-ö korrastatakse. Seda, nagu ennist rääkisime, teeb ka „Eesti kunsti ajalugu”. Mis puutub konkreetselt kunstiakadeemia leidudesse, siis ajalooline ja biograafiline väärtus on neil töil igal juhul. Esteetilise väärtuse osas ei julge sõna võtta, pole pilte oma silmaga näinud. Kuid selliste leidude puhul ei olegi see oluline.

— Selliste leidude kaudu ei satu me mitte niivõrd kunstilukku, kui kindlasse aega oma piirangute, eelistuste, tonaalsusega…

— See on tänuväärne materjal uurijale, keda huvitavad tolle ajastu pedagoogilised ja esteetilised väärtused. Ja muidugi on see oluline kunstniku kujunemise seisukohalt – seega pakub huvi ka kunstiteadusele. Mina olen spetsialiseerunud näiteks varauusaja, 16.–18. sajandi uurimisele, mil Balti aladel oli ülikeeruline aeg: laastavad sõjad, tulekahjud, haigused. Sellest perioodist on tohutult vähe säilinud ja ma olen nii õnnelik, kui leian midagigi uut.

— Kui palju leitakse veel midagi sellist, mis sul südame kiiremini põksuma paneb?

— Tegelikult tehakse avastusi veel küll. Renessansist ja barokist on meil küll vähe säilinud tahvelmaali ja ümarplastikat, kuid samas on palju arhitektuurilisi leide. Näiteks Tallinnas on sellest perioodist leitud pea 150 maalingut, neid avastatakse renoveerimise käigus juurde.

— Kui paju suudad veel oma uurimisvaldkonnast vaimustuda?

— Eesti kunstiajaloo spetsiifika on see, et kõrgkunsti ehk kunstiajaloo suure kaanoni mõttes kunsti, suuri meistreid ja teoseid, on väga vähe. Näiteks 15.–16. sajandi kunstis võime rääkida vaid Bernt Notkest ja Michel Sittowist, kusjuures viimaselt kui Hispaania trooni õuekunstnikult ei olegi Eestis säilinud mitte ühtegi tööd, kõik on välismaa muuseumides. Nn uus kunstiajalugu ei ankurdu üksnes esteetilise väärtuse külge ja vaatleb kultuurinähtusi laiemalt. Sellest vaatepunktist on nn väikeste kunstiajalugude tänuväärne allikas just perifeeria, kus ajalooliselt ei olnud suuri tellijaid ega rikkusi. Maailmas pakuvad väikesed kunstiajalood huvi, sest nende kaudu saab näidata ideede levikut ja kandvust, nende kohandamise viise, kultuurivahetuse eripära. Muide, meie ettevõtmise üks oluline külg on teha Eesti kunstiajalugu kättesaadavaks ka välismaal, meil on ikkagi korralikud ingliskeelsed resümeed ja välisraamatukogud väga ootavad seda infot.

— Empaatiavõime kultuurilugu?

— Varasem kunstiajalugu eeldas, et iga ajastu jaoks on mingi esteetiline kaanon. Selle kõrval aga on miski, mis on universaalne, mis arvati põhimõtteliselt peituvat klassikalises (antiigipõhises) kunstis. See on sügavalt ajaloost pärit klišee, mis konstrueeriti pea 500 aasta jooksul. Mina mäletan veel aega, kui professor Vaga rääkis õudusega impressionismist. Praegu püütakse hinnanguid anda konkreetse ajastu positsioonilt – mida tähendas kultuur ja kunst inimestele just tollel hetkel (teadvustades sealjuures, et ühelgi ajastul pole „inimene” abstraktsioon, vaid ikka kuhugi kuuluv ja sellele vastavate arusaamadega isiksus). Ega esteetiline kategooria kunstiajaloo huviorbiidist kusagile kao ning muidugi teeb kogenud uurija vahet, mis on oma ajastu esteetilise kaanoni kontekstis hea ja mis keskmine. Fakt on see, et esteetilised arusaamad – see, mida peetakse ilusaks – on muutunud ja muutuvad ka praegu. Teine tõdemus on, et esteetilise kaanoni ühtsuse idee pole ajalooliselt sugugi vettpidav, ajaloos on esinenud n-ö paralleelseid kunstiajalugusid, kui eri maades on samal ajal kasutusel eri vormivõtted ja lähtutakse eri maitsehoiakutest. Kunstiajalugude ülesanne on näidata muu hulgas nende protsesside toimemehhanismi. Üheks selgeks nähtuseks on kunstiväärtuse konstrueeritud iseloom: väärtuste konstrueerijaks pole keegi üksikisik, vaid ühiskonna liikmed, nende hulgas teoreetikud, intellektuaalid, kunsti tellijad.

— Kui palju kasutad oma kunstiteadlase töös internetti?

— Ma ei kujuta oma tööd selleta ette – kõik raamatukogude andmebaasid ja pea kõik uuemad raamatud, rääkimata pildipankadest, on internetis. Google on ikka maailmaime! — Mis on sul käsil peale muretsemise „Eesti kunsti ajaloo” pärast?

— Minu ruumidisaini ja restaureerimisajalugu puudutavad käsikirjad kuuendasse, Nõukogude köitesse on valmis. Juba mitmendat aastat kirjutan raamatut, mis on välja kasvanud minu doktoritööst: 16.–18. sajandi Tallinna kodanlase ja aadliku elamu kui seisuse representatsioonivahendi kohta. Seal uurin argiajalugu ja väärtushoiakuid tol ajal laiemalt. Sügiseks püüan ühele poole saada.

 — Kui võtad sõna avaliku linnaruumi teemadel, kelle huve kaitsed? Avalikkuse, terve mõistuse või enda südametunnistuse?

— Minu loogika seisab eeldusel, et ma olen sellel teemal ikkagi mingil määral ekspert. Mõnikord, väga vihastades tunnen tahtmist avalikkusele midagi selgeks teha. Et seeläbi parandada keskkonda, aga ehk ka näidata, kuidas keskkonda üldse analüüsida. Kuigi möönan – ja see võib tulla juba ka east –, et suhtun ümbritsevasse rumalusse üha sallivamalt. Ajaloolasena võiksin tõdeda, et ehitatud keskkonna seisund peegeldab väga täpselt meie ühiskonna seisundit, ja see ongi mõneti paratamatus. Mõlemaid tuleb osata „lugeda”.

— Kas Tallinnas on praegu muutusi, mis väga häirivad?

— Kõige aluseks on probleem, et puudub strateegia. Kahtlustan, et selline olukord pole juhuslik, vaid et selle taga on teatud sotsiaalsed grupid, kes ebamäärasusest kasu lõikavad. Teine asi: näiliselt ratsionaalne mõte, et odav koormab kõige vähem, on ohtlik. See mängib meile end teistpidi tagasi, lõpuks ikkagi ka majanduslikult. Me loome ebakvaliteetset keskkonda, mil puudub tulevik. Kusjuures arvestada tuleks ka seda, et inimesed muutuvad üha targemaks, nende silmaring laieneb – ja siis meie siin oma Potjomkiniga…

— Mõjukal positsioonil olijale tekib paratamatult vastasleer. Kui palju saad haiget?

— Paksu nahka on võimalik kasvatada. Üldjuhul saan ma aru tasemest, millelt öeldakse – kõik sõltub sellest. Minu peategevused on ikkagi õpetamine ja uurimine. Kui ma oleks professionaalne kultuurikriitik, siis oleksin vist juba täitsa segamini. Aga kui sekkuda harva, siis kui kops üle maksa läheb – see hoiabki tervena. Pigem häirib mind, et ekspertide arvamusi ei hinnata üldse. See võtab pikapeale ära isu sekkuda. Ei jaksa lõputult peaga vastu seina joosta.

— Mis on olulisim, mida püüad õpetajana veel voolitava noore sisse süstida?

— Raske öelda. Mul ei ole väga suuri pedagoogilisi illusioone ning minu õpilased on liiga täiskasvanud, et neid kuhugi üheselt suunata. Ma ei suhtu oma üliõpilastesse nagu lastesse, isegi kui nad käituvad nagu lapsed.

— Sa ei tunne missiooni oma maailmavaadet levitada?

— Küllap ikka, sest paratamatult edastan mingit maailmavaadet materjali ja selle tõlgendamise kaudu oma loengutes ja seminarides. Tõenäoliselt tekib doktoritööde juhendamisel lähedasem suhe, praegu on mul juhendada kuus doktoranti, kõik omaette huvitavad isiksused. Nad on mulle tähtsad.

— Sinu ääretu põhjalikkuse nurgakivi on kindlasti täiuslikult kandiline, oled väga struktureeritud mõtlemisega.

— Ma hindan oma aega liiga palju, et pühendada end tervenisti koolile. Püüan läheneda pigem ratsionaalselt, vastasel juhul ei saaks ma tegeleda uurimise ega kirjutamisega, vaid pihustuksin. Teisalt olen veendunud, et ilma nende tegevusteta oleks ma väga ebahuvitav professor.

— Oled võtnud selgelt sõna ülikoolide kapitalistlikeks tootmiskoondisteks muutumise vastu. Kui vaatad hariduspoliitikat – mis häirib sind kõige enam?

— (Ohkab pikalt.) See on nii suur teema. Ma saan aru, et kapitalism on paratamatus, kuid meil on see ikka veel varakapitalistlikus staadiumis. Kõik saavad aru, et süsteem, kus osa üliõpilasi maksab, osa mitte, on halb, kuid keegi midagi radikaalset ette ka ei võta. See ei ole hea üliõpilastele. Ülekoormatud-alamakstud õppejõududest ma parem ei räägigi. Praegu pakub IRL mingit utoopilist tasuta kõrgharidust kõigile – aga samas on ülikoolid alarahastatud ja sunnitud kapitalismi harrastama. Kui see võimalus ära võtta – kuidas täita tekkiv tühimik rahakotis? Pole lahendusi kuulnud.

— Mis on selleni viinud?

— Vaesus ja rumalus. Ega keegi ole meile Bologna süsteemi peale surunud, võtsime selle vastu vabatahtlikult. Mina muide usun, et 4+1-süsteem oleks meile palju parem kui praegune 3+2-süsteem. Ma arvan, et kui tasuta haridus kõigile ei ole võimalik, siis ei oleks probleemi ka selles, kui iga üliõpilane oma haridusse midagi panustaks. Summad peaksid olema mõistlikud ja tagatud laenudega. Praegu on absurdne olukord, kus pooled maksavad ja neil tekib kooliga kliendisuhe. Üliõpilase omavastutust suurendades kaovad ehk ära üliõpilased, kes käivad koolis vaid seepärast, et seal on tore lapsepõlve pikendada.

— Sa oled alati paistnud silma vaheda analüüsiga. Kas oled tundnud hirmu mälu tuhmumise ees?

— Mu mälul on komme – mis johtub sellest, et tegelen liiga paljude asjadega – lükata eelmine info tahapoole, et uus mahuks peale. Nii tekib probleem, et ma ei leia alati kõike õigel ajal mälusahtlitest üles. Kardetavasti see süveneb... Kuid loomult olen ma puhas sprinter, reaktsioon on mul endiselt hea. Ega ma ei tunne end ka väga vanana, üliõpilaste seltsis olemine on kindlasti suureks abiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare