Kristiina Ehin, muinasaja mäletaja


Kristiina Ehin, muinasaja mäletaja
----

Kristiina Ehini “Luigeluulinn” osutub haruldaselt kompaktseks ja nõtkelt mitmekülgseks.
Seda, et mõni luulekogu kujuneb tänapäeval “sündmuseks”, tuleb pidada juba iseenesest väikeseks imeks.

Pole just igapäevane, et pelgad luuleread suudavad kedagi tõsisemalt puudutada. Kristiina Ehini kolmas, aasta algul ilmavalgust näinud luulekogu on seda igal juhul suutnud.

Tõepoolest, luuleraamatuke osutub lähemal tutvumisel haruldaselt terviklikuks ja nõtkelt mitmekülgseks – seda nii vormilt, temaatikalt kui ka tundelaadilt. Siin on kõike, nii vabavärssi kui ka rangeid riime ja daktülit, vaikset nukrust ning isegi vaoshoitud traagikat ja sellega paradoksaalselt seostuvat lootust. Selles põimuvad kokku mitu erinevat maailma, isegi mitu erinevat aega ja midagi, mis selle kõik üheks terviklikuks, läbitunnetatud ja kommunitseeritavaks kogemuseks liidab. Isiklik, mis omandab igavikulise tähenduse.

Oma esmases tähenduses ongi see luulesse valatud eksistentsiaalne äng ja peramiste küsimuste veelkordne küsimine. Vana ja natuke isegi “äraleierdatud” teema, kuid tunnetatud läbi erinevate kogemuste võrdlusprisma, üks isiklikult kogetud, teine kujutletud, kuid samaväärselt läbitunnetatud. “Luigeluulinnas” on esindatud kaks ajalist plaani – muinasaja lõpp (tinglikult siis 12. sajandi teine pool) ning meie tänane kaasaeg (21. sajandi algus).

Neid kahte näiliselt teineteisest kaugelejäävat aega ühendab tegelikult üsnagi palju. Mõlemad on murde- või pigem isegi murrangueelsed ajad, kummaski on suure saatusliku muutuse eelaimust ja teadmist millegi lõppemisest. Millegi kindla ja tugepakkuva ning just seetõttu väärtuslikuna tunduva lõppu. Luuletaja vaatab märkmikusse, kus on ülikooli loengud, mille kohta ta ütleb: “kuulan neid nagu muinasjutte / varsti minevikku vajuvaid müüte / mõistuseajastust” või kehastub kellekski, kes põgeneb vaenlase eest hobusel põhja, “sest põhi on veel puutumata / ja meil pole aega puhata ranniku külmadel kividel”.

Kusagilt on peale tungimas üks teine, tundmatu tsivilisatsioon ja kõik, mis oli meile oluline ning tähtis, pole varsti enam endine. Kui 13. sajandi algul oli uus kultuur väljastpoolt peale surutud ja isegi vägivaldne jõud, siis praegu toimub kõik juba meie vaikival osavõtul. Midagi olulist on hakanud meist taanduma. Midagi, mis on kõige kiuste püsinud (võib-olla täitumatute) lootustega segatud ängi… Ja nii peabki luuletaja oma kaasajalt küsima: “kas meie seas on veel selliseid / mälestamisväärseid / või oleme ise nii ääreni mäletamist täis / et meie elud ei jäta ühtki heledat jutti / taeva tõrvasele teele”.

Kadunud maailm

Vanad jumalad on juba lahkunud maalt, kuid uusi veel pole ja esialgu jääb ebaselgeks seegi, kas nad üldse pärale jõuavad. “Mida siis ikka uskuda / siin puudekummardajate maal / kus kantsid ikka veel voolavad valatud verest / verest mis / puujumalatel puudus” – neisse sõnadesse on kätketud selle üheaegselt nii usule kui ka uskmatusele toetuva elutunde ülev traagika. Traagika nii vanade uskumuste “veretuse” ja uute ootamatu vaimse julmuse pärast.

Kaduva maailma sünonüümiks kujunebki toosama “luigeluulinn” – linn, mille ehitamine peaks olema iga mehe kohus. Linn, kus on hea elada. Linn mis vastandub Helsingile, Moskvale ja veel mõnele teisele suuremale, inimloomust ahistavale linnale. Kuid see on ka linn, mis on habras, kaduv ja ehitatud paratamatult looduse arvel. Nagu seesama maailm, milles elame.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare