Kristiina Ehin tantsib poetessi raamidest välja



Kristiina Ehin tantsib poetessi raamidest välja
Pille-Riin Pregel

Selle aasta Viljandi folk sai ajalooks juba kolme päeva eest ja suveleitsakus kümblev väikelinn jätkab oma tavalist elu. Luuletaja Kristiina Ehin viibib aga ikka veel seal, külastab sõpru, kuid hoiab ka tööd enda ligi.

Kohtume Ehiniga tema tõlkija Ilmar Lehtpere kodus, Pauluse kiriku juures. Kohtumispaik pole juhuslik. Äsja on Briti kirjastuse Arc Publications mainekas Visible Poetsi sarjas ilmunud „Emapuhkuse” tekstidega „The Scent of Your Shadow”, Sujata Bhatti eessõnaga sümpaatses kujunduses kakskeelne luulekogu, mille üle mõlemad on silmanähtavalt ja põhjusega uhked. Olgugi et see on vaid üks Ehini tõlgetega raamatutest ja kirjandusajakirjadest, mis on Lehtpere raamatukogu laual päris kõrges virnas.

Lehtpere kohtus Ehini luulega Saksamaal elades kuus aastat tagasi, kui nägi paari luuletust internetis. Aasta hiljem saatis ta luuletajale oma tõlkeid näha, need meeldisid ja nüüdseks on ta tõlkinud peaaegu kogu Ehini loomingu.

— Kristiina, Ilmari tõlgetega on vist veidi seotud ka sinu viimane esinemine juuli alguses Inglismaal. Räägi palun sellest natuke täpsemalt.

— Mul oli selline vahva esinemine Inglismaal Ledbury Poetry festivalil. Ledbury asub Bristoli ja Birminghami vahel. See on üsna väikene Rapla-suurune maakoht, aga paljud majad on Shakespeare’i-aegsed. Mulle väga meeldib luule ja kõrgkultuuri toomine väikestesse kohtadesse, see oli mulle hingelähedane festival. Mul paluti kaasa võtta kaks eesti muusikut ja ma valisin enda jaoks hetkel olulised regilaulikud, kes seda traditsiooni suudavad elavalt edasi kanda: Mari Kalkuni ja Anna Hintsi. Olime selline trio.

Meie eeskava kestis tund aega – vaheldumisi minu luule ja regilaul.

Kuulsime hiljem, et Eesti muutus meie esinemise kaudu tajutavaks ja tähendusrikkaks ka neile, kes sellisest kohast kunagi varem polnud kuulnud. Selles mõttes on iga muusik ja luuletaja välismaal esinedes ka meie kultuurisaadik. Täidan seda ülesannet rõõmuga.

— Kuidas teid vastu võeti?

— Saal oli puupüsti täis ja kõik mu luulekogud müüdi läbi. See esinemine tekitas suurt elevust! Eesti naistelaulus on nii palju väge, väljendusjõudu ja spontaansust. Regilaul ongi meie muinasluule, mille üle võime uhked olla. Õhtuti oli meil veel vabas vormis ülesastumisi. Suutsime panna kogu selle luuletajaskonna ja publiku regilaulu laulma ja labajalga tantsima. Eeslaulja huultelt saab regilaulu kordusi hästi lugeda, inimestel on tänapäevalgi väga vaja ühislaulu, ükskõik mis maalt nad on.

Nüüd on meile tulnud pakkumisi esineda ka Eestis. Ja lisaks on tulnud veel üks pakkumine Šotimaale ja kolm pakkumist Inglismaale. See kaldub juba tuuri poole.

— Oled eesti noorema põlvkonna luuletajatest üks enam tõlgituid. Mida tõlked peale reiside ja esinemiste sulle vaimses plaanis annavad?

— Heal tasemel luule tõlkimine on täielik ime. Tore on selles imes osaline olla ja oma tekstidele uut eluvõimalust ja uusi rännuteid anda. Suures osas on see kõik toimunud tänu Ilmar Lehtperele. Inglise keele kaudu on mu luule eraldi kogudena jõudnud ka Walesi kõmri ja iiri keelde, praegu tõlgitakse mu luulet ja proosat šoti keelde. Väiksed vanad keeled, nagu meiegi oma, on mulle ikka eriliselt armsad.

— Ilmar Lehtpere kirjutab sinu uue raamatu eessõnas luuletaja hääle kuulamisest. Et kui kuuled luuletajat lugemas teksti, mille oled tõlkinud, ja kui see kõlab õigesti, siis on tõlge õnnestunud.

— Ma tunnen ka, et minu luule puhul on oluline, kuidas see minu häälega loetult kõlab.

— Sobib sulle elu ratastel?

— Praegu olen ennast nimetanud elukutselt rändluuletajaks, ei tea küll, kui kaua õnnestub sellist ametit pidada. Praegu tuleb väga palju ära öelda lapse pärast, ma ei taha olla selline kogu aeg ringi reisiv ema. Viis kuni kümme esinemist kuus, Eestis ja välismaal kokku – see on suhteliselt tavapärane graafik. Tore on maailma läbi luuletada, luulega rännata. Aeg-ajalt on rändlinnu tunne, kes käib ja laulab maailma eri paigus eri oksakeste peal. Kuigi luulereisid on mulle siiski ennekõike tööreisid.

— Tundub, et sinu luuletuste teemad – pärimuse au sees hoidmine, tänapäeva hulluste kriitika, neiuks/naiseks olemine – on püsinud muutumatuna esimestest kogudest peale. Kas olidki selline kohe valmis ja väljakujunenud loov­isiksus?

— Mu enda jaoks on muidugi mu kujunemine olnud täis kõiksugu kriise ja murranguid. Ja ka elu Mohni saarel – tagantjärele mõeldes polnud see mingi väike flirt looduskauni kohaga, vaid tõsine enese proovilepanek ja eneseotsimine. Üksikul saarel elades oledki ürgloodusega silmitsi väga suure osa ajast.

Paistab, et identiteediprobleemidega tuleb tegelda elu läbi. See, mis täna kätte leitud, ei tarvitse olla homme enam küllalt hea. Üks osa on mu enda väike mättake, teine see suurem küngas, mille peal seisame rahvuse, hõimuna, kogukondade, inimkonna, sugupooltena. Kui suudad oma identiteeditundele pihta saada, siis annab see hea enesetunde.

Mida aeg edasi, seda vähem on minus ajalookultuse kummardamist. Ka regilaulus leian tohutult palju taaka. Sinna on kihistunud väga palju traagilisi ja hirmsaid teemasid, mis on meieni kandunud ja siiamaani meid mõjutavad. Psühholoogias räägitakse valukehadest, millega inimestel tuleb tegeleda. Meie rahvakultuuris ja ka kirjanduses on hulk selliseid valukehasid, millest on väga tervislik läbi näha ja läbi hingata. Ma kindlasti ei idealiseeri muinaskultuuri. Tahan seda näha värske pilguga.

— Sa mainisid identiteeti, mis on seotud rahvusega. Kas sulle ei tundu tugev rahvuslik identiteet 21. sajandil pigem piirav? Teadlased märkisid hiljaaegu ka näiteks seda, et eestlased identifitseerivad end liiga palju rahvusena, samal ajal on riigi identiteet nõrk.

— Ma ei kuulu nende hulka, kes leiavad, et riiki ja rahvust tuleb maha materdada, häbeneda ja võrreldes teistega end pidevalt alaväärsena tunda. Usun, et täpselt nii seda ehitame, nagu me ise oleme, ja igaühel on selles oma roll.  Ilma riigita ja rahvuseta tänapäeva maailmas ei saa, vähemalt Euroopas mitte. Oleksime lihtsalt üks hääbuv hõim nagu paljud soome-ugri rahvad. Meie riik on täielik ime. Nüüd olen uuesti üle lugenud Jaan Krossi „Tabamatuse”, Jüri Vilmsi romaani. Minu meelest on see „Keisri hullu” kõrval kõige parem Jaan Krossi raamat. Imestan, et sellele on nii vähe tähelepanu pööratud, see võiks olla tõlgitud enamikusse suurkeeltesse. See teos kirjeldab üksikasjaliselt ja samas kõrgpoeetiliselt ühe riigi sündi.

— Praegu tõlgitakse väga palju üht teist Eesti ajaloo teemalist romaani. Mida sina Sofi Oksaneni „Puhastusest” arvad?

— Lugesin seda ja olin pärast kaks nädalat sügavas masenduses. Üks osa põhjusest oli ka see, et „Puhastus” on teos, mille kaudu Eestist räägitakse maailmale. Loomulikult on sedalaadi traagilisi asju ka olnud, aga minu teadmiste järgi ei käinud selle aja tunnetus mööda reetmisi, vaid üksteise toetamise radu. Kõik, mida mina olen kuulnud oma vanavanematelt, on olnud palju vennalikum ja õelikum. Selles raamatus oli väga palju õelust ja ma arvan, et see saab ka eestlaste märgiks. Kahjuks. Kui sellest raamatust üldistusi teha, siis kas tänapäeva eesti naine on võrksukkades prostituut, kes leitakse maanteekraavist? Hea küll, tal on „kuulsusrikas” minevik perekonnalooliselt ja on mõistetav, miks ta selline on. Ja kas 20. sajandi alguse eesti naine on see, kes armastuse nimel on võimeline oma õe ja tema pere surma saatma? Ja kas eesti mees on selline, kes istub punkris ja kannatab ja laseb naistel enda eest hoolitseda? Või kes rahva reedab, haiseb ja küüslauku õgib? Sellist musta pesu on absoluutselt igal rahval ja seda ei peaks maailma ees pesema.

Minu üks rõõmsamaid elamusi eelmisel aastal oli, et valmis seriaal „Tuulepealne maa”, mis on meile vajalik sellise loona. Mina tundsin näiteks ära oma emapoolse suguvõsa Toomase Läänemaa suguvõsast ja isapoolse sellest linnalikust Kallaste perekonna liinist. Täieliku uhkusega vaatasin õdede Kallaste rolle selles seriaalis, need tegelased olid väga hästi välja mängitud. Seal seriaalis mängiti tegelikult esimest korda pildis ja sõnas läbi küüditamine. Tean kümneid ja kümneid eestlasi, kes nutsid seda vaadates.

— Kui naisest kirjanik kirjutab keskmisest rohkem suhete või soo teemadel, siis liigitatakse ta mõnikord veidi kergema kaaluga „naiskirjanikuks”. Kas oled sellist lahterdamist kohanud?

— Enda loomingu puhul pole ma sellist suhtumist märganud. Mul on huvipunkte ka kindlasti rohkem kui suhete teema või armastusteema. Samas olen uhke, et olen jõudnud ka suhete teemani. Üheks suureks murranguks mu kujunemises oli see, kui ma hakkasin julgema kirjutada tülist – inimeste, meeste-naiste vahelistest konfliktidest. Võib öelda, et sellega sain luuletajana täiskasvanuks. Noore luuletajana seadsin endale igasuguseid tabuteemasid.

Kirjutasin oma magistritöö naisuurimusest. Mida aeg edasi, seda enam huvitun ka meeste identiteedist, soopõhistest konstrueeringutest. Minu uusi­mad novellid, mida ma kõige huvitavamaks pean, on kirjutatud mehe vaatepunktist. Tunnen, et maailma ajaloos on mehed nii palju kirjutanud naistest, loonud võimsaid naisfiguure, aga need on olnud meeste loodud naised. On aga väga vähe naiste loodud mehi.

— Miks sa seda teed?

— Mind huvitab. Tahan mehi paremini mõista.

— Räägi palun oma sotsiaalsest närvist. Kuidas sa suhtud ideesse, et Eesti inimesed peaksid olema rohkem sotsiaalselt-poliitiliselt angažeeritud?

— Imestan, et sotsiaalse närviga luuletajaid nimetatakse muid, aga mitte mind. Sotsiaalne närv on olnud mu loomingu olulisi kandejõude vähemalt alates „Luigeluulinnast”. Aga see pole mu luule ainus teema.

— Kas sind huvitaks päevapoliitikas kaasa rääkida?

— Vahetevahel tunnen selleks vajadust ja siis seda ka teen. Enamasti suudan väljendada kõike, mida tahan, oma luules ja proosas.

— Kui jõuame sotsiaalsetest kohustustest õigusteni, siis kuidas suhtud sellesse, et paljudel Eesti loomeinimestel pole isegi haigekassakaarti?

— Ma muutun kohe kurvaks selle teema peale, minul näiteks ei ole haigekassakaarti. Väga traagiline tegelikult. Otsin juba aasta aega endale null-koma-mis-kohaga töökohta, et saaksin haigekassakaardi, aga ikka väga raske on leida midagi, mis toetaks seda, mida ma muidu teen ja millele pühendunud olen.

Hiljuti murdsin varbaluu ja olin jälle kiirabi patsient. Käin kiirabis kurku näitamas, kui haigeks jään. Või erakorralise meditsiini osakonnas, väga hea, et seegi olemas on. Aga noh, kirjanike liit peaks selle ära tegema. Kui juba on see kirjaniku elukutse olemas, millele Eesti kultuurkapital suuremeelselt kaasa aitab. See on töö nagu iga teinegi, see pole parem kui õunakorjaja või arvutispetsialisti töö, aga see võiks olla tunnustatud. Näiteks Skandinaavias ongi loomeliitude ülesanne selliste õiguste eest võitlemine.

— Oled paar korda maininud oma proosat, on sul uus proosateos tulemas?

— Veel ei tea, kas avaldan need tekstid luulega koos või tuleb proosaraamat eraldi. Minu maailmas on luule ja proosa koos, neil on üks ja seesama allikas.

— Rääkisid küll äsja Vikerraadio saates „Mida sina viimati lugesid?” väga huvitava nurga alt Olavi Ruitlase „Naisest”, kuid mis raamatut sa tegelikult viimati lugesid?  

— Praegu lugesin Karl Ast Rumorit, tema mälestused oma noorusest on nii ägedalt kirjutatud. „Aegade sadestus”. See on suurepärane väliseestlase kirjutatud raamat, milles pole põrmugi sentimentaalset nostalgiat. Mõnes mõttes väga folkloorne raamat, poolenisti loen seda rahvaluuleteadlase huvist.

— Mainisid kunagi ühes intervjuus, et läksid Tartu ülikooli kirjanduse õppetoolist üle rahvaluulesse, sest teoste põhjalik lahkamine kohutas sind kui alustavat autorit.    

— Mingil hetkel jooksis tõesti juhe kokku kirjandust õppides. Aga praegu näiteks igatsen kirjandusseltskondi taga. Mulle väga meeldib mõne teose üle ühiselt arutleda. Täiesti erinevate inimeste arvamust kuulda, vajan seda nagu õhku. Ja kui mu enda loominguõhtute järel tekib diskussioon, olen väga õnnelik, aga alati seda ei teki ega saa ka tekitada. See on oma olemuse kõnetamine, mida hea kirjandus tekitab ja mida endale rahuldust pakkuva kirjanduse kirjutamine tekitab. See on ka põhjus, miks mina selle alaga 20 aastat olen tegelenud. Aga mul ei ole programmi, et ma peangi seda tegema jääma. Näiteks praegu meeldib mulle väga tantsimine.

— Mis liiki tants see on?

— Tegelen salsaga, aga ka eesti pärimustantsuga. Mulle meeldib see, mis paaristantsudes tekib, milline energia tekib ja millised võimalused ja hoog. Meie põhjamaine kultuur on nii jäigalt paigal, nii ebakehaline tegelikult. Kuskilt maalt meile õpetatakse: istu paigal! Istu sirgelt! Ära liiguta! Minul on võtnud aastaid, et koolis tekitatud kehalisest krambist läbi murda. Siin Viljandi folgil käisin kuulamas ööülikooli loengut „Mida teha, kui on keha?” Maret Mursa Tormise juhatamisel, kes on Alexanderi tehnika õpetaja. Ta näitas kõigile, kuidas istuda oma teljel. Inimesed hakkasid hästi avatult talle oma kogemusi jagama. Üks asi, mis mulle meelde tuli, oli, et kui ma olin laps, siis tantsisin ringi. Kui mind praegu niimoodi liikuma panna, nagu ma siis liikusin, võiks seda nimetada tantsuks. See oli tuulehooga kaasa jooksmine, põranda või kõnniteede joonte vahel keksu hüppamine, äkilised jooksma hakkamised, keerutamised, keksimine. Täiskasvanud inimesel tekib ka impulsse ennast sel viisil liigutada, aga ta surub need kõik maha. Ta on selline väärikas, tal on oma identiteet: ma olen ärimees, ma olen luuletaja, ma olen laste ema. Tegelikult saab sellest kokku mingi kurb ja kammitsetud energia. Väga paljudes maailma kultuurides ei ole seda sellisel määral.

— Mida tantsimine sulle annab?

— See on lihtsalt üks rõõmus vahend endaga kontakti saamiseks. Paljud pärimustantsu mustrid on väga vanad. Neid oma kehaga korrates sa tegelikult korrastad iseennast. See on muidugi natuke maagilis-poeetiline maailmanägemine, aga minu peal see toimib.

— Mis tunnet sinus tekitab, kui sind paigutatakse Eesti suurte poetesside jadasse?

— Eesti luule oma poetesside jada kaudu on meil lahedalt naiste kätes küll. Samas mulle tundub, et see roll on ka hästi piiritletud ja maast lahti. Eeldab luigelikku ebamaisust, mis on alati ka mingi deformatsioon. Mulle öeldakse viimasel ajal tihti „poetess” ja siis ma tunnen, kuidas see mul sooja nirena mööda külgi maha voolab. See roll teeb oma sajakrooniseid ettekirjutusi ja sinna kinni jäänu ei tohiks nagu enam paljusid toredaid asju. Need on väga kitsad raamid tegelikult. Las see „poetess” jääb ilusaks soojaks nireks.

Kes ta on?

Kristiina Ehin (snd 1977)

Õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust ja rahvaluulet

Raamatud

•• Päevaseiskaja: muinasjutte Setumaalt ja mujalt Lõuna-Eestist = The man who made the sun stand still (Huma, 2009)

•• Emapuhkus (Pandekt, 2009)

•• Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine (Huma, 2006)

•• Kaitseala: Mohni 2004—2005 (Huma, 2005)

•• Luigeluulinn (Huma, 2004)

•• Simunapäev (Huma, 2003)

•• Kevad Astrahanis: luuletusi 1992—1999 (Huma, 2000)

Tõlked

•• The Scent of Your Shadow (Arc Publications, 2010)

•• A Priceless Nest (Oleander Press, 2009)

•• Mond liegt in meinem Blut (edition innsalz, 2009)

•• The Drums of Silence (Oleander Press, 2007)

•• Sömnlösa pa Sömnstranden (koos Andres Ehini ja Ly Seppeliga, NyNorden 2007)

•• Noorkuuhommik = New Moon Morning (Huma, 2007)

•• Som en tiger bland likadana randiga (Ariel skrifter, 2004)

•• Esinenud Islandil, Iirimaal, eri soome-ugri rahvaste juures, Šotimaal, Walesis, Inglismaal, Taanis, Rootsis, Lätis jm.

•• Kristiina Ehin pälvis kultuurkapitali tänavuse „Ela ja sära” stipendiumi.

•• Peagi on ilmumas CD-na tema Ööülikooli loeng vetelkõndimisest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare