Kristiina Kaasiku loominguline tee algas juba kunstitudengite rühmituse ANK’64 ajal. Ajapikku kujundas ta oma käekirjaks ikka erksavärvilised maastikud, mis kippusid sageli abstraktseks muutuma. Tema koloriidi tunneb ära mitmekümne meetri pealt. Ühtlasi on isegi maastikes teatav annus teatraalsust – õppis ta ju teatridekoratsiooni eriala.

Kaasiku maalides on nii poeesiat kui ka dramaatikat. Igal juhul kannavad nad tugevat laengut. Tunnistan oma viga, et olen teda pidanud ainult emotsionaalsete seisundite maalijaks. Emotsionaalsed on küll sellised maalide pealkirjad nagu „Haige talv”, „Tardumus”, „Mägede tipud on varjud”, kuid neis maalides on olnud ka peidetud sõ-num. Sel näitusel avab ta oma 1979. aastal valminud maali „Pääs kitsale rajale” varjatud tähenduse. Oli kõige sügavam stagnaaeg, olukord oli ahistav ja alandav. Liikumine oli piiratud ja seda ka oma kodumaal. Saartele sai ainult erilubadega. Maal „Pääs kitsale rajale” kujutab okastraadiga piiratud kitsast rada rannaäärsete aasade vahel. Sinnagi rajale pääsemiseks tuli ületada ametlik „pidulik” trepistik. Või „Haige talv” – kuidas saab talv haige olla? Siin on minu arvates peidus metafoor: kogu ühiskond oli haige ja surnud talveunne. Need on väga naiselikud reageeringud ja üleelamised. Arvan, et ükski mees poleks selliseid maale maalinud.

Püüdleb helguse poole

„Nüüd on probleemid teised,” ütleb Kristiina Kaasik, „aeg on teine, toonast füüsilist vabadust piiravad takistused on kadunud. Ometi tundub, et inimesel on raske jõuda vabaduse kitsale rajale ka nüüd ja seda ennekõike meis enestes peituvate takistuste tõttu.” Kas kunstnik tahab öelda, et okupatsiooniaastatel oli sisemist vabadust rohkem? Äkki oligi. Tegelikult räägib kunstnik igavestest üldinimlikest probleemidest. Kas absoluutset vabadust on üldse olemas? Ikkagi püüdleb Kristiina Kaasik selle poole, et ühtida maailma heledama ja helgema poolega.

„Pääs kitsale rajale”

Kristiina Kaasiku isikunäitus

Vabaduse galeriis 13. maini