Kristjan Jaak Peterson laskub maa peale
Etenduse teksti autor ja lavastaja Andres Keil ütleb, et see on eklektiline lugu Kristjan Jaagust, kes on praegu siin. Ja Alo on siin. Ja siin on ka läti luuletaja Eduards Veidenbaums. Olles siin, on nad ka omas ajas. Aeg on teatavasti üldse suhteline mõiste, nii nagu on relatiivne ka meie suhtumine aega. Ehk isegi on relatiivne meie suhtumine kohta. Aga see pole tegelikult oluline.
Kui tugevalt tugineb lavastuse Kristjan-Jaak päris Kristjan Jaak Petersonile? Keil küsib vastu, kui palju me ikkagi tegelikult teame sellest „päris” Kristjan Jaagust. Üks asi on noor-eestlaste romantiline ettekujutus vaesest kopsuhaigusest vaevatud üliõpilasest, kes kõndis jala Tartust Riiga ja suri noorelt. Reaalsus oli vist siiski natukene teine.
Kristjan Jaak oli Tartu ülikooli ehk spondeerituim üliõpilane läbi aegade, juba see, et ta sai Riia gümnaasiumis õppida, oli ime. Ja sponsorid korjasid ta üles tänu ta vaat et geniaalsele vaimule. Kui Kristjan Jaak poleks juhuse tõttu nii noorelt surnud, siis oleks ehk meilgi oma Goethe või Puškin, arvab lavastaja. Enam-vähem üheaegsed nad olid.
„Eks ta ikka pigemini oli balti filosoof ja luuletaja kui maarahva laulik. See on üks tõlgendusvõimalus, mille eestkõneleja on näiteks Aarne Merilai. Lisaks veel, et Kristjan Jaak oli üpris sakraalne ja eufooriline kuju. Nii et selle tõlgendusnurga alt on meie Kristjan-Jaak päris Kristjan Jaaguga ühenduses küll,” räägib Keil.
Samal ajal pole see link tema sõnul muidugi nii otsene ja selge. „Ega me Ajaloolist Tõde taga aja. See lugu on ikka allegooriline.”
Kristjan Jaagu salapärase sõbra Alo ja kirjaniku hingepiinade kohta ütleb autor, et tegemist on noore inimese looga, ja ilma hingepiinadeta pole noort inimest. Samamoodi käivad käsikäes armastus ja maailmatõe otsingud. Aga mis nende omavahelistesse füüsilistesse suhetesse puutub, siis nendes me võtame küll tugevat kahelda. Ka sõprus on olemas ja armastus on laiem mõiste.
Noore hinge otsingud (ja see hing ise) võivad tänapäeval väga äärmusest äärmusesse kõikuda – osa on oma otsingutest sootuks teadmatuses, teised elavad seda hirmsasti läbi, kolmandad on selle teema väga tõsiselt eksperimenteerides ette võtnud jne.
Keili lavastuse noor hing on selline, kes tahab maailmast aru saada. Ja sellest, kuidas ta sinna paigutub. Ise küsimus on, kas ta sellest ka tõepoolest aru saab. Või kui saab, siis kas ja kuidas oma arusaamisest järeldusi teeb. On need õiged või valed järeldused.
Olla või mitte olla?
Kas ennast tuleb painutada maailma järgi või püüda maailma enda järgi painutada? See on ehk põhiküsimus. Kas tahe maailm enda järgi seada on ülim enesekesksus või põhjendatud veendumus oma vaimu õiguse väest? Kas maailmaga leppimine on allaandmine? Sellised küsimused. See on keeruline värk.
Lavastust tutvustatakse kui „väga Tartu lugu”. Tartu, nagu me teame, ei ole pelgalt Tartu, Tartu on sulatusahi ja elukool. See on „väga ülikooli lugu”. Ülikool, nagu me teame, ei ole mitte pelgalt ülikool, ülikool on keskkond, kohati võimu ja vaimu põrkumise ja põkkumise koht – sünge koht.
Siiski ei usu Keil, et ülikool lavastuses kuidagi eriti sünge kohana kujutatud on. Ta rõhutab, et lavastuses näidatakse allegoorilist lugu, lihtsat ja samas keerulist.
„Kas või juba selle poolest, et tegelikult ju Kristjan-Jaak ei lasku maa peale. Selles mõttes, et „Aktuaalne kaamera” saaks uudise teha ja talle laskumisjaama telekaameratega vastu minna, nagu Pekingist saabuvale Gerd Kanterile. Teisalt jälle, eks see ole nii seatud, et kui inimene teeb oma elus esimesi päris suuri valikuid, küsib esimesi päris suuri küsimusi, puutub esimest korda ainult enda vastutusel kokku päris maailma ja selle reeglitega, siis käib ta üksiti ülikoolis.”
Küsimusele, millist inimeste sotsiaalselt närvi autor selle lavastusega puudutada soovis, vastab Keil: „Ma ei usu, et inimeste sotsiaalsel närvil oleks erinevad osad, inimestel on erinevad sotsiaalsed närvid. Minu sotsiaalset närvi see lugu puudutab. Mind erutavad küsimused on seal sees. Muidu poleks ju mõtet teha. Ja ehk on veel inimesi, kes sarnaseid küsimusi küsivad. Põhiküsimusi pole ju lõputu hulk. Nii, nagu ka lugusid on algtasandil umbes kuus.”
Esietendus
„Kristjan-Jaak
laskub maa peale”
•• Teksti autor ja lavastaja Andres Keil
•• Kunstnik Tõnu Lensment
•• Osades: Jim Ashilevi (Viljandi kultuuriakadeemia), Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi, Jaanus Johanson (Valmiera Draamateater), Kristjan Sarv
•• Kaasa teeb The Peeter Volkonski Band koosseisus Peeter Volkonski, Peeter Jaska (bass), Tamur Marjasoo (kitarr), Kaarel Tamra (klahvpillid), Hans Kurvits (trummid).
•• Etendused 5.–7., 12., 13. ja 15. augustil
