Külmast sõjast on eesti keeles varemgi kirjutatud. Nõukogude ajast meenub eelkõige iga-aastane “Välispanoraam”, mis üldiselt toetus venekeelsete artiklite aluspõhjale ja kandis endas ajastu pitserit, kuid aitas samas üllataval kombel virgena hoida kodueestlaste välispoliitilist mõtlemist. Ei meenu, et väliseestlastel olnuks midagi sarnast vastu panna.

Taasiseseisvumise järel on eestlaste endi külmast sõjast  kirjutamine peaaegu olematuks kärbunud. Samas on raamatupoodidesse jõudnud nii mitmegi suure ingliskeelse kirjutaja teosed. Henry Kissinger ja Eric Hobsbawn muidugi eelkõige ning John Lewis Gaddis alles hiljuti. Seega on raamat “Eesti ja külm sõda” kindlasti asunud täitmist ootavale kohale. Raamatus antakse ülevaade külma sõja olemusest, peamistest konfliktidest Euroopas ja mujal.

Pakutakse lühikest interpretatsiooni Eesti lähiajaloost pärast 1940. aastat ning eestlaste külma sõja teemaliste intervjuude ümberjutustusi. Need piirduvad siiski vaid militaarsete mälestustega – USA ja N Liidu relvajõudude teenistuses olles nähtu-kogetu kirjeldamisega.

Soovitaksin Kristjan Lutsu esimest raamatut eelkõige koolilaste lugemislauale. Raamatu keel on väga lihtne. Lugejat ei koormata keeruliste terminite ega teoreetilis-analüütiliste konstruktsioonidega. Neile, kes soovivad gümnaasiumi ajalootunnis või kooli ajalooringis silma paista, on see raamat igati sobivaks täienduseks kooliõpikuist loetule. Muidugimõista sobib raamat kõigile, kel teadmised külmast sõjast kas puuduvad või on väga pealiskaudsed, kuid kes samas sooviksid kusagilt alustada.

See, mida Kristjan Luts külma sõja kohta kirjutab, on iseenesest ammugi teada-tuntud. Kohati hoiab autor liigagi kramplikult kinni angloameerika ülevaateteostest, leksikonidest ja härra Kissingerist. Võib-olla oleks nendest haaretest vabanemine ja eksimine omaenda mõtteradadele tulnud raamatule sisu osas kasuks... Aga samas mõistan autori ettevaatlikkust. Liiga kirevate valikute ning teineteisega võistlevate alternatiivide pakkumine teeb lihtsust austava eesti lugeja üksnes õnnetuks.

Külma sõja tandritel rohkem või vähem kangelaslikult heidelnud kaasmaalaste mälestused on raamatu kõige märkimisväärsem osa. Igasugused mälestused on viimase viieteistkümne aasta jooksul muutunud Eestis ülipopulaarseks. Möödunud aja meenutuste kogumise kampaaniad on paljastanud eestlastes võimsalt loitva kire iseendast rääkida ning tootnud lausa hämmastava massi tekste küll Teisest maailmasõjast, küüditamisest, Nõukogude eluolust, seksist, millest iganes. Alati on alguses olnud huvitav, kuid mõne aja pärast muutub saak kogujate varasalvedes tuimalt ühetaoliseks. Isegi auväärne ajalooajakiri Tuna balansseerib ohtlikult atraktiivsuse ja surmigavuse piiril, pressides igasse numbrisse veel mõned leheküljed seniavaldamata mälestusi.

Pole midagi eriti uut

Mälestuste ümberjutustused raamatus “Eesti ja külm sõda” ei lisa midagi väga uut meie külma sõja alaste teadmiste pagasisse . Jutustused on ülimalt tagasihoidlikud, peamiselt olmelised, ning osutavad sellele, et külmas sõjas polnud eestlastel otsustajate sekka üldjuhul asja. Erandiks ehk Ants Laaneotsa sõjatee Etioopias.

Kuid külma sõja uurimine on Eestis alles algamas. Eesti ning Baltikumi ajaloo nägemine külma sõja kontekstis ootab tõsiseid uurimusi. Kristjan Luts koos teiste noorte eesti ajaloolastega annab oma tulevaste raamatutega kindlasti väärilise panuse.

“Eesti ja külm sõda”

Kristjan Luts

Eesti Päevaleht,

Eesti Sõjamuuseum