Kristo Viiding jõudis teatri juurde ringiga
— Mida sa tundsid, saades teada, et oled pälvinud Panso preemia?
— Nüüd on sellest mõni aeg möödas ja ma olen jõudnud mõelda. Tol õhtul ei osanud ma eriti midagi öelda. Tagantjärele on hea meel, et ma selle sain. Preemia andis mulle nendes asjades, mida ma teen, enesekindlust juurde. Enesekindlus ei ole küll vist peamine, mis näitlejal peaks olema, ning ma alles püüdlen arusaamise poole, mida täpselt näitlejal peab olema, aga samas tean, et Panso preemia aitas mind sinnapoole.
— Milline on su esimene mälestus teatrist?
— Kunagi ammu, kui olin väike poiss, mängiti Salme kultuurikeskuses “Tulipunast lillekest”. Ma ei mäleta üldse, kes ja kus ja miks, mäletan ainult, et see toimus Salmes ja mäletan koletise maski ja ilusat punast lillekest. See oli elamus.
Mu vanavanaema oli kunagi Draamastuudios. Meil on isegi kuskil mingid fotod, mille taha on kirjutatud Draamastuudio tüüpide allkirjad ja pühendused. On selline kauge mälestus. Vanavanaema isegi laulis kunagi ja kuskil on ka mingid salapärased lindistused tema lauludest, aga keegi ei tea, kus. Perekonna kokkutulekutel kõik räägivad, et võiks need lindid ikka üles otsida ja taastada.
Hiljem käisin Salme kultuurikeskuse näiteringis, koos sõprade Marilyn Jurmani ja Jim Ashileviga. Kunagi käisin judo-
trennis, aga vahetasin selle tasapisi näitlemise vastu. Siis tuli keskkooli lõpp, sõjavägi ja alles sõjaväe lõpukuudel, kui toimusid “lavaka” katsed, jõudsin teatri juurde tagasi.
— Paljud näitlejad on öelnud, et nad läksid lihtsalt sõbraga koos lavakooli proovima ja said sisse…
— Mina ka. See oli hea põhjus nädalaks ajaks sõjaväest välja saada. Ja teiseks oli mul ühe Marilyniga kunagi ammu kokku lepitud, et läheme koos katsetele. Mina seda eriti ei mäletanud, aga ta tuletas selle mulle meelde. Mina sain sisse ja tema ei saanud.
— Mis on olnud lavakoolis õppides seni kõige raskem? Kas näiteks lavahirmust ülesaamine? Vaevalt sul kui näitlejal seda on.
— Ei, lavahirm on ikka, sellest ei saagi vist kunagi üle. See tuleb mängu haarata, endaga lavale kaasa võtta. Ma ei tea, kas see aitab, aga seda hirmu tuleb endale igatahes teadvustada. Lavakunstikooli minnes ei olnud mul sellest koolist absoluutselt mingit ettekujutust. Paljud teised olid enne uurinud ja lugenud, aga mina lihtsalt läksin ja hakkasin päevakaupa sealset keskkonda tundma õppima. Seega kõik, mis sealt tuli, oli asja loomulik kulg.
Meie kursusega koos õpib ka kaks lavastajat ja võib-olla kõige põnevam periood selle kooli jooksul ongi olnud koostöö lavastajatundengitega, kui me oleme semestri lõpus koos katkendeid teinud. See on olnud väga põnev ja viljakas aeg. Me õpime koolis balletti tantsima ning kuulame loenguid teatriajaloost ja -teooriast, kõike on seal äärest ääreni, aga mina hindan kõige rohkem just praktikat.
— Kas sa midagi muud ei olnud mõelnud õppima minna?
— Ma viisin paberid paljudesse ülikoolidesse. Tartu ülikooli kirjandusse ja ajalukku, Peda audiovisuaalsesse meediasse, aga Jim sai sisse, mina ei saanud. Isegi Pallases, Tartu kõrgemas kunstikoolis, käisime Jimiga reklaamikunsti katsetel. Esimest korda elus maalisime natüürmorti ja portreesid. Tulid vist elu parimad tööd, aga sinna ka ei saanud sisse. Suvi hakkas läbi saama, ma polnud kuskil ülikoolis sees ja läksin Tartu lennukolledzˇi katsetele, sest need olid alles augustis. Sain lennundusettevõtte juhtimisse sisse ja siis läksin sõjaväkke. Terve sõjaväe aja mõtlesingi minna lennukolledzˇisse õppima.
— Ja siis oleksid tulevikus Tallinna lennujaama juhataja?
— Jah, vist midagi sellist mõtlesin oma eluga peale hakata.
— Nüüd, kui su tulevik on teatris, on sul äkki mõni unistuste roll, mida tahaksid elus tingimata mängida?
— Ma oleksin esimese ropsuga vastanud, et ei ole, sest mulle meeldib ennast proovile panna ja lihtsalt näha, mida pakutakse ja mida elu mulle annab. Selles mõttes ei unista ma küll mingist kindlast rollist, et kui see tuleks ära, siis oleksin ma kõik saanud. Siin on väike “aga”, mida ma ei julge välja öelda. Ma tahaksin lihtsalt teha võimalikult palju erinevaid asju, proovida hästi laialt. Vaheldusrikas tegevus on kõige parem puhkus. Ma arvan, et kõige parem kompromiss oleks mängida nii teatris kui ka filmis. Film meeldib mulle väga.
— Aga mis teatristiil või -suund sulle meeldib?
— Minu jaoks on teater koht, kuhu inimesed tulevad, et neid puudutataks. Kui nad saavad puudutatud, siis ei ole vahet, kas see on täielik avangard, psühholoogiline realism või mingi kolmas asi. Kui inimene võtab teatrist välja minnes sealt midagi kaasa, siis see ongi minu jaoks Teater. Teatrisse minnakse õhtul, siis kui päev on läbi. See on kohati paik, kuhu minnakse ennast “ravima”, midagi saama. Ja kui saadakse, siis ongi hästi, siis ei olegi vahet. Peab lihtsalt laval aus olema.
— Mis on sinu ambitsioonid teatris?
— Mul on vaikselt hakanud kujunema kindel nägemus, mida ma tahaksin teha ja proovida ning millistele järeldustele sellega jõuda. Aga ma ei tahaks oma ambitsioone välja öelda.
— Tahad äkki staariks saada?
— Ühest küljest tundub põnev kuulsaks saada ja sellist elu maitsta, aga teisest küljest meeldib mulle väga anonüümsena trollis sõita ja inimesi oma püstkrae tagant piiluda. Mul on paar sõpra, kes on “lavaka” lõpetanud ja kes ei saa seda enam teha. Mul on väga kahju neist, kes ei saa enam rahulikult trollis sõita. Mulle trollid väga meeldivad.
— Ita Ever räägib oma raamatu lõpus, et ükskord kui tema rahulikult trollis istus, peatas juht järsku trolli, tormas välja ja tuli lilledega tagasi ning kinkis need talle, kinnitades, et ta on alati olnud suur Everi austaja. Tundus, et Ever ei kiitnud sellist avalikku kiindumusavaldust eriti heaks.
— Ma arvan, et ma tunneksin ka end veidike halvasti… Aga ma olen trolli lükanud – ma ei tea, kuidas see siia puutub. (Naer.) Trollil tulid sarved maha ning naistrollijuht pani sarved tagasi peale, läks tagasi oma kabiini ja hakkas pedaali vajutama, aga troll ei liikunud. Siis kostis trolli valjuhääldist: “Kas leiduks trollis paar meesterahvast, kes lükkaks trolli? Ma sattusin just vooluvälisesse auku.” Mina ja kaks noormeest läksime välja ja lükkasime trolli Hipodroomi lähedal keset ristmikku vooluaugust välja.
Kristo Viiding
•• Enne Kristo Viidingu saadud 29. Panso preemiat on selle teiste hulgas pälvinud näitlejad Ain Lutsepp, Andrus Vaarik, Elmo Nüganen, Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Kersti Heinloo, Tambet Tuisk, Priit Võigemast, Rasmus Kaljujärv.
•• Viiding on lavakooli kursusega astunud seni laval üles etendustes “Tinasõdur, baleriin ja siga” ning “Kajakas”, milles ta mängis Treplevit.
•• Mullu tegi ta 17-minutise filmi “Juko, Koku ja Lyn”, milles on tüdruku ja kahe poisi armukolmnurk ning tõmmatakse mängu ka loodus. Kõige tähtsam on filmis eriline atmosfäär, mis on igal hetkel uus.
