Krõõt Juurak üritab peegeldada muutuvat tõelust
Aukartustäratava tantsukogemusega Krõõt elab ja töötab praegu peamiselt Viinis. Tantsuhariduse on ta aga saanud Hollandis Arnhemis, kus veetis neli aastat uuendusmeelses tantsukoolis European Dance Development Center. Selle kõrvalt omandas ta Amsterdamis Gerrit Rietveldi akadeemias teadmisi kujutavast kunstist.
“Esimene aasta Amsterdamis oli kõigi kunstiliikide segamini õppimine disainist maali ja skulptuurini, see oli päris põnev,” meenutab Krõõt. Eri kunstiliikide omandamine andis talle enesekindluse, et ta ei sõltu niivõrd meediumist, ning selleks et tantsida või videot kasutada, ei pea selles vallas olema kümneaastast kogemust. “Asi on palju mängulisem, kui ma enne ette kujutasin,” tunnistab ta.
Krõõt üritab leida mooduseid või väljendusvorme eri meediumides, uurida, kuidas ja mida need vahendavad ning kuivõrd mingi meedium kommunikatsiooni segab või soodustab. “Mind huvitab ka näiteks see, et kui miski on liiga ära seletatud, kas ta tekitab siis segadust, müsteeriumi, mis on tegelikult väga selgesti loetav,” lisab ta.
Krõõda jaoks ei ole tants eneseväljendusvorm. “Tants on mingis mõttes mõtlemise vorm,” arvab ta. Igasugustest mõtlemisliikidest üks võiks olla (etendusel) tantsu kaudu mõtlemine, mis jookseb paralleelselt teoreetilise mõtlemisega. “Etendus on nagu protsess, mis tekitab omakorda mõttesuundi,” tõdeb Krõõt. “Loomulikult analüüsin kogu töö jooksul, aga huvitavam on see, milliseid teooriaid saan ma luua valmis töö põhjal. Ma ei loo lavastusi, mis vaid illustreerivad kontseptsiooni.”
Solidaarne Euroopa tants
Krõõt üritab õppida nii palju kui suudab ja hästi paljudelt inimestelt, kuid kindlat eeskuju tal ei ole. “Ma pigem üritan paljudelt inimestelt kokku koguda väikseid teri või huvitavaid lähenemisi, mida ma kasutan nagu enda omi,” naerab ta.
Krõõt on teinud koostööd mitme maineka koreograafiga, nagu näiteks sakslane Thomas Lehman, ning esinenud mitmetel mainekatel Euroopa tantsufestivalidel. “Mul on viimasel ajal tunne, et Euroopa tantsuringkondades on tekkinud mingi solidaarsus,” tunnistab ta. “Ei tegelda ainult oma kunstiga, vaid kunsti kui sellisega.”
Enda loomingut nimetaks Krõõt tänapäeva kunstiks, mille teeb eriliseks see, et seda ei saa liigitada ega kasti panna. “Ideaalis uueneb see kogu aeg,” leiab ta. “Sest reaalsus, mida tants peegeldab, on igal hetkel uus.”
Krõõda uus tantsulavastus “Once upon” (eesti keeles ehk “Elas kord”) võib tema sõnul olla sama hästi ka pettus. Mõnes mõttes on etenduses kõik hästi selge ja tavapärane. “Aga samal ajal on kõik mäng, mingis mõttes nagu teesklus,” tunnistab ta. “Teesklus on sama tõeline kui päriselu, ja me ei teagi, kas tõelisem on simulatsioon või tegelikkus.”
“Once upon” sai alguse küsimusest, kuidas kaotada ruumi ning mis siis juhtub. Kuna tants toimub “siin ja praegu” ehk ajas ja ruumis, siis ruumi ära võttes jääbki järele aeg. Krõõt käis üksvahe palju nüüdismuusika kontsertidel ja leidis sealt uue mõttesuuna – selleks et tekiks ettekujutus, ei olegi vaja mingit ruumi. “Ma uurisin etenduse põhiaspekte ning tundus, et aeg on see, mis tekitab pinget, mängib ja manipuleerib, ning ma üritasin sealjuures ruumi vältida,” kirjeldab Krõõt.
“Once upon” esietendub Tallinnas Kanuti Gildi SAALis 12. oktoobril.
