Krossi pärand riigikogu saadikuna – rida filoloogilisi õiendusi

Riigikogulase Krossi üks ülesandeid oli okupatsioonivõimude kuritegude uurimine.

Üks tasapisi unustuse hõlma vajunud episood Jaan Krossi elust on kirjaniku ligi aasta aega väldanud tegevus VII riigikogu liikmena. Mõõdukate ridades kandideerinud Kross sai nüüd 1944. aastal omandatud juristiharidust esmakordselt rakendada ning seda lausa seadusandja rollis. Parlamendi vanima liikmena luges Kross 1992. aasta 5. oktoobril toimunud avaistungil kõnepuldist ette riigikogulase vandetõotuse teksti.

Parlamendis toimunud arut­elud olid tol ajal ehk mõnevõrra teravamadki kui praegu, ent vanadest stenogrammidest näeb, et Krossi nime mainivad ka poliitilised vastased üksnes lugupidamisega.

Auväärse isiku ja koalitsiooniliikmena oli kultuurikomisjoni liikmest kirjaniku sõnadel parlamendis teatud kaal, seda peamiselt eelnõude keelelise kohendamise alal. Tema filoloogilisi märkusi võetigi seadusloome käigus sageli arvesse. Kõige enam leidus Krossi sulepea nähtamatuid jälgi esimeses konkurentsiseaduse versioonis, tema nõudel kõpitseti aga näiteks ka veterinaarseadust ning toodi rahvaraamatukogu seadusesse uudissõnana sisse mõiste „teavik”, mis on seal siiani täiesti olemas.

Tüdines kemplemisest

Kirjanik ei jätnud oma sõnaosavust kasutamata ka kõnepuldis. Kõige jõulisemalt astus ta välja 1993. aastal seoses mõnesaja Vene sõjaväelase riiki lubamisega skandaali sattunud kaitseministri Hain Rebase kaitseks. Kirjeldades noores riigis valitsenud poliitilist olukorda, küsis Kross: „Selle vastuseisu taustal tekib oluline küsimus: kumb pool on vastuseisus ausam? Kumb pool tegutseb võib-olla mõnikord vigu tehes, aga selgete rahva- ja riigimeelsete põhimõtete järgi, ja kumb pool ainupõhimõttel – loopida teisele poolele pulki, ja andke riimimis­rõõmu pärast andeks, mõnikord ka julki kodaraisse?”

Krossi kui poliitiku nähtavaim roll oli aga okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise komisjoni juhtimine, ehkki, nagu ta avalikult rõhutas, oli ta „praktiliselt ilufiguur”. Organisatoorsete probleemide tõt­tu komisjoni töö ei edenenud. Kross loobus esi­me­he ko­hast ja pani 1993. aasta 23. sep­temb­ril maha ka riigiko­gu­la­se ameti.