Kruusement käivitas Paunvere koolipoiste maailma filmis
Teatritaustaga mees asus Tallinnfilmi tööle 1965. aastal, esialgu teise režissöörina. Ta on värvikalt kirjeldanud seda hetke, kui 1968. aastal Tallinnfilmi Harju tänava majas ütles peatoimetaja Lembit Remmelgas talle ja toimetaja Mats Traadile: „Kuulge, siin kapis ootab juba aastaid „Kevade” stsenaarium. Võtke ja tehke ära!”
Kruusement ja Traat läksid asja uurima ja leidsid toimetuse kapist tolmunud käsikirja, mille olid kokku pannud Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Aga kummalgi mehel oli oma tegemisi kuhjaga ja käsikiri jäi aastateks seisma.
Kruusement tahtis oma esimest filmi ekraanile tuua, aga „Kevade” pani teda pikalt järele mõtlema ja olemasolevat stsenaariumi enda moodi ümber töötama. Selle otsustasid nad Traadiga küll kohe ära, et film tuleb kindlasti lastega teha. Tuli leida mõtlik Arno, vembumees Toots, kuraasikas Teele, isukas Tõnisson, kaebaja Kiir, elurõõmus Imelik, aga ka täiskasvanud tegelased: elutark Lible, südamlik õpetaja Laur ja kärkiv-paukuv Julk-Jüri. Kruusement mõistis hästi, et ta peab olema autorile truu, hoidma Lutsu lähedale, sest nii populaarse teksti nagu „Kevade” tegelastest on igal inimesel vaimusilmas oma ettekujutus, mida ei saa eirata.
Tee parimate sekka
Kui senistes teatrikäsitlustes oli „Kevade” põhitegelaseks vembumees Toots, siis Kruusemendi tõlgenduses sai selleks Arno, nii nagu ta oli ka Lutsul. Režissöör soovis selles nooruse ja esimese armastuse loos esile tuua õrna „tuulekandle helinat”, mis lõpuks „Kevade” meile nii armsaks teebki.
Kuidas asi edasi läks, kuidas osatäitjaid otsiti ja leiti, on üldiselt teada. Filmi tegemisest on kirjutatud mitu raamatut ja tehtud film, kus osalised räägivad oma lugu ja põnevamaid seiku. Dramaatilisem moment oli Tootsi osatäitja väljavahetamine keset võtteid – poiss sai hakkama teoga, misjärel ta filmi enam ei sobinud. Kruusement tegutses siin otsustavalt, ega teisiti poleks saanudki. Uut Tootsi polnud lihtne leida, aga ta leiti. Keset suve tuli teha uue Tootsiga talvised võtted.
Filmil „Kevade” läks toredasti – vaatajad vaimustusid ja tekitasid kino ümber järjekordi, kriitikud valdavalt kiitsid. „Kevade” on olnud filmiajakirjanike edetabelis kõigi aegade parim Eesti film. Missuguseid edetabeleid ka ei tehtaks, esiviisikus on „Kevade” koht kindel.
Samade näitlejatega tegi Arvo Kruusement veel „Suve” ja „Sügise”. „Kevadet” peetakse juba Lutsu puhul terviklikumaks ja tugevamaks teoseks kui järgnevat „Suve” ja „Sügist”, sama kehtib ka filmitriloogia kohta. Ometigi moodustavad just need kolm linateost koos filmiloos ainulaadse terviku, mille väärtus on teistsugune kui ühel filmil eraldi. Siia kõrvale pole Eesti filmiloos midagi samasugust panna.
„Kevade” näitel tekib küsimus: miks mõni film jääb ajas püsima ja rahva mällu, seda vaadatakse ikka ja jälle heameelega, aga teised ununevad üsna ruttu ega tulegi enam meelde?
Nagu päriseluski
„Kevade”, „Suvi” ja „Sügis” – nagu inimese elus on lapsepõlv, noorus ja keskiga, mis juba vaatab vanaduse poole. See on ehk liiga lihtne, aga kui sellele lisanduvad värvikad äravahetamatud tegelased, nagu neid võib päriseluski leida? Arno ja Teele kohtumised vana paju juures – esimene armastus. Parve põhjalaskmine ja süüdlase selgitamine – sõpruse proovilepanek. Elavalt ja liigutavalt kogeme koos „Kevadega” aja möödumist, tunnetame omaenda elu mööduvust ja lõplikkust.
Rahvuslikul tasandil leiame nendest lugudest eestlaste talupojakultuuri, viha sissetungijate vastu ja vabadus-
iha. „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!” Ja muidugi armastuse kodu vastu. Arno tahab „Kevades” koju, sest seal on „lilled, päikesepaiste, heinamaa”. Side maaga kerkib kusagilt aegade hämarusest nagu ürgne ümin või vere kohin, mida ei ole võimalik ignoreerida. Või kas tunneme seda veel? Võib-olla on maailm jäänudki väiksemaks ja inimesed, kes elavad ühe osa oma elust mõnes Euroopa linnas, teise Ameerikas, ei tea enam, kuidas sahisevad tuules vana paju lehed, mille juures kokku saadi? Mis koht võiks „Kevadel” selles maailmas olla?
Ometi kord läheb meil toredasti
Oskar Lutsu „Kevade” on hea näide asjade üle otsustajatest, kes väärt tööd ikka ja jälle ära ei tunne. Algaja kirjanik oli „Kevade” käsikirja pakkunud neljale kirjastusele ja igal pool tagasi lükatud. Õnneks ei jätnud Luts jonni ja otsustas raamatu ise oma kulul trükki anda. „Kevade” ilmuski 1912. aastal 2100 eksemplaris. Kõigi üllatuseks müüdi „Kevade” esimene osa läbi ilma reklaamita, jõululaupäeval koguni 200 eksemplari, mis oli tolle aja kohta enneolematu müügiarv. Õnnelikuna tunnistas kirjanik: „Ometi kord elus läheb mul toredasti.” Siitpeale loobus Luts apteekritööst ja jätkas elukutselise kirjanikuna.
Siitpeale läheb ka meil toredasti, sest sada aastat hiljem on Oskar Lutsu „Kevade” ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde. Kirjandusteadlased on selle määratlenud tüvitekstiks. Rein Veidemann näeb oma raamatus „101 kirjandusteost” „Kevades” esivanemate kooliseikluste entsüklopeediat lastele ja mälestuste mälestust täiskasvanutele.
Viimased 42 aastat on „Kevade” lugu ja tegelasi publikule lähendanud Arvo Kruusemendi samanimeline film. „Kevade” film on meie lugu, mis tänapäeval ikka veel kasvab. Lood sellest, kuidas inimesed nägid filmi „Kevade”, on põnevad, me tahame neid ikka ja jälle rääkida, meil on sinna midagi lisada. Need sisaldavad midagi olulist meie rahva kohta. Aga müüt ju kordustes kestabki, kogub neist elujõudu, läheb üha suuremaks. „Mõelge, kui palju võib üks inimvaim anda teistele tööd ja leiba!” on Arvo Kruusement Lutsu kohta öelnud.
„Kevade”
Stsenaristid: Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso
Lavastaja: Arvo Kruusement
Operaator: Harry Rehe
Kunstnik: Linda Vernik
Helilooja: Veljo Tormis
Osades:
Arno – Arno Liiver
Teele – Riina Hein
Toots – Aare Laanemets
Kiir – Margus Lepa
õpetaja Laur – Leonhard Merzin
köster – Endel Ani
Lible – Kaljo Kiisk
Esilinastus 5. jaanuaril 1970
Eesti filmiklassika sarja teine film „Kevade” on juba homsest müügil paremini varustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.
