Ksenia Jedomskihhi looming on kihiline, selle essentsi on raske tabada linnulennult. Kas selle tüdruku teeb eriliseks tema maali­õpingute taust (Ksenia on lõpetanud Tartu ülikooli maaliosakonna), omapärased juured (isa on Uuralite nõlvalt ja ema Karjala soomlane) või lihtsalt tunnetuslik eripära? Igal juhul on Kseniaga huvitav. Ta on mõtlev, endale pidevalt küsimusi esitav ja endiselt maailma avastav moelooja.

Praegu jagab ta end mitme paiga vahel – kodu on tal Tallinnas ning õmbleja ja vanemad Tartus. Tallinna-Tartu vahet on ta pendeldanud varemgi, sest paralleelselt sai käidud kunstiakadeemias moodi ja Tartus maali õppimas. Lisaks nõuab oma osa kaheksakuune Aleksandra, kellega koos tehakse iga päev pikki jalutuskäike mööda linna.

“See on täielik zen. Olen tänu Aleksandrale taas avastanud, et muru on roheline, taevas sinine, ja üldse taasavastanud looduse ilu.” Oluline on saada mingi hetk tempo alla, võtta aega süvenemiseks. Võtta aega vaadata enda ümber, tajuda väikeseid seoseid kõigi asjade vahel.

Tallinn-London-Moskva?

Kunstiakadeemia viimasel kursusel avanes Ksenial võimalus minna neljaks kuuks Londonisse Vivienne Westwoodi juurde praktiseerima. “Mulle nii meeldis London, mingi hetk mõtlesin isegi sinna jääda. Kui ma, kohvrid käes, tulin metroo pealt maha, oli mul tunne nagu kodus. Kui ma mõne aasta eest samamoodi Tartust Tallinna kolisin, oli ehmatus palju suurem. Kuid Tallinnast Londonisse minek oli valutu, neil linnadel vahet ei ole. Kui meie disainerid võtta pihku ja tõsta Londonisse, siis nad sulanduks seal valutult pildile,” rääkis Ksenia.

Kuid miks London, miks mitte Moskva? “Ma olen mõelnud küll Moskva suunas. Moskva on ikka nii teistsugune maailm, seal võib šoki saada. Moskvasse peab minema asja pärast, keegi peab sind ootama – muidu oled mitte keegi. Kuid siiani on olnud kogu aeg nii kiire – koolide lõpetamised ja laps –, kuidagi ei ole jõudnud.”

Meie jutt viib nüüd muidugi sinna väravasse, kuhu suur osa Eesti (moe)kunstnike jutte – neil puuduvad mänedžerid. Mis tähendab, et disainerid peavad ise täitma kõik rollid, just nii palju kui nutti ja jaksu jagub.

“Kuid kollektsiooniga tegeledes panen kogu jõu ja raha sinna ning siis tunnen lihtsalt füüsiliselt, et enam ei jaksa sebida ka...”

Moegurmaanid leiavad tee Ksenia asjadeni tavaliselt pärast sõusid, võtavad kontakti ja ostavad mõne silma või südamesse jäänud riideeseme.

Kes kergitaks saba?

Tagasi kodus, ootas teda kooli lõpetamine ja töökoht Eesti suurimas moeettevõttes Baltika: kõigepealt Montoni, hiljem Ivo Nikkolo disainitiimis.

Viimati öeldus tunneb Ksenia end hästi: “Nad võtsid mu kuidagi omaks ning Eve Hansoniga (Ivo Nikkolo peadisainer – toim) on hea klapp.”

Nikkolo abidisainerina jõudis Ksenia töötada pool aastat, kuni uue ilmakodaniku saabumine ajas plaanid segi. Kuid juba on kokku lepitud, et suve hakul naaseb Ksenia taas Ivo Nikkolo tiimi.

Sellises suures süsteemis töötamine on andnud teadlikkuse turundusnippidest ja tervikliku kollektsiooni loomisest. Kuigi samal ajal on tööstusdisaini loomise loogika lausa pahupidine võrreldes autoriloominguga – kui esimeses võetakse aluseks varem loodu, siis kunstnikuna on vaja see just unustada ning luua midagi võimalikult uut.

Londoni-kogemus lisas Kseniale eelkõige eneseteadlikkust. Eestis ei ole kombeks oma saba kergitada, suhtumine stiilis “ah, mis nüüd mina” on pigem reegel kui erand. “Aga seal istud seltskonnas ning kõik tutvustavad end kui arhitekte, filmistaare, advokaate... Siis saad aru, et tüüp töötab tegelikult baarmenina. Kuid loevad unistused. Ja kui sa ise end ei promo, siis hääbub su hääl tohutusse massi.”

Riietega maalija

Kseniale meeldivad konstruktsioon ja selgus. Kui ta lõhub põhilõiget, siis ei ole see juhuslik, iga uuendus toetub kindlale klassikalisele alusele. Ta püüab hoida end kursis kogu kultuuripildiga: “Kui tahan tänapäeva lõhkuda, siis pean teada, mis on hetkel oluline.”

Viimane vapustav moeelamus oli Judaškini moesõu: “See kõik oli nii ilus ja õige. Mu tunded läksid küll päris põhja. Kuigi võib-olla oli asi ka selles, et ma sain pärast viit kuud oma lapse kõrvalt värvilisse maailma.”

Kas ta maalib ka veel? “Viimasel ajal vähem, kuid muidu küll. Maalida on mul tunduvalt raskem kui moodi teha. Mood sünnib ühe hingetõmbega, ideed kasvavad üksteisest välja. Praegugi olen ideedega juba järgmise kollektsiooni juures. Maalides hakkab mul kuidagi valus... Ma istun lõuendi ees ja mõtlen. Iga pintslitõmme tundub kuidagi vaevaline. Ja kui vaatan valmis pilti, siis on tunne, et see ei peegelda üldse seda, mida ma tahtsin väljendada. Ma ei suuda seda võtta nii mänguliselt kui moodi. Kuid äkki on see hoopis seepärast valulik, et mul on valus olla üksi oma mõtetega? Mood on ju pigem meeskonnatöö.”

Kuid samal ajal on maaliõpingud jätnud kindlasti jälje Ksenia moeloomingusse. Tema värvivalikutes on midagi teistsugust, tõepoolest mingit maalilisust. Kohati on näha isegi pintslitõmbed – peenikese pintsliga limpsitud värelevad detailid ja laiemaga paika tõmmatud mahud.

Ka tunneb Ksenia kaunist aukartust kanga vastu – seda ei tohi vägistada, kanga loomulikul ilul tuleb lasta esile tõusta. Oluline on tunnetus.

“Ning kõige hullem on see, kui ma näen midagi ega suuda enda jaoks põhjendada, miks ta seda üldse tegi.”

Ksenia Jedomskihh

esitleb oma uut kollektsiooni Tallinn Fashion Weekil, mis toimub 1.–8. novembrini Rotermanni kvartalis.

Vaata lisa: www.estonianfashion.eu