Kübar või peaehe teeb inimese eriliseks
— Millal hakkasid tegelema peaehetega? Kuidas see teema sattus su teele?
— Elu on mind juhatanud väga õigetele radadele. Oskan seda hinnata ja tänulik olla. Huvitav on oma otsuseid ja valikuid tagantjärele vaadates mõelda, et mis oleks, kui…. Kui oleksin läinud praktikale mitte Londonisse, vaid mõnda teise riiki? Kas oleksin siis enda jaoks peaehted avastanud? Just Londonist soetasin vaimustunult oma esimese kokteilkübara – musta värvi, näovõrgu ja sulgedega. Ütlesin sõbrannadele, et ega ma seda siin Londonis kanda julge – liiga silmatorkav, parem kannan Eestis! Saime tol hetkel selle üle naerda, sest London on teadagi kuninganna, Royal Ascoti ja kübarate linn. Eestis pole kübaraid tänavapildis kahjuks peaaegu üldse näha. Kuid nii läkski, kandsin oma uut peaehet esimest korda just Eestis ja olin üllatunud võõraste inimeste positiivsest vastukajast ning küsimustest, kust sellist peaehet osta saaks. On tore, et Eestis on piisavalt julgeid inimesi, kes tahavad silma paista.
— Kui põhjalikult oled teemaga tegelnud? Millised ajastud ja tegijad sind inspireerivad?
— Õppida ja avastada on lõputult. Inspiratsiooni pakub nii kübara ajaloo uurimine ja kostüümidraamad kui ka maalikunst, kus meistrid on lõuendile jäädvustanud kauneid daame ja nende suhet kübaratega. Imetlen kübarakunstniku Stephen Jonesi suursugust loomingut, ta on peakatete moest teinud kunsti omaette. Tema kübarad on teatraalsed, ülimalt julged ja ebatavalised, lausa peas kantavad skulptuurid. Ajastutest on raske lemmikut valida, kuid 1920-ndate keskpaik ja 1930-ndad ning art déco luksuslikkus on mulle sümpaatsed.
— Rääkides üldisemalt: millist sõnumit edastad kunstnikuna? Mida pead oluliseks?
— Eesti kunstnikud on eesti kunsti lootus. Kunstniku võimuses on midagi muuta. Ta peab uskuma iseendasse ja oma kunsti. Tunnen vajadust massist erineda, olla loomingus vaba ja julge. Kunstnik ei saa lasta ennast raamidesse suruda, ta peab olema eestvedaja ja teenäitaja.
— Mis on sinu loomingu tuumaks?
— Usun oma loomingusse, kuna see tuleb südamest ja inspiratsiooni ajel. Eesti naistel on ilu, mida näidata. Õigesti valitud peaehe on nagu kirss koogil, mis paneb kauni inimese veelgi enam särama ja annab riietusele viimase lihvi. Tahan pakkuda inimestele võimalust tunda ennast erilisena. Nii igapäevaelus kui ka pidulikel sündmustel.
— Õpid Tartus tekstiili, kuid piilud väga selgelt moe poole (oled proovinud kätt rõiva, ehte ja peakatte vallas). Mis on sinu jaoks moes köitvat?
— Riided, mida kanname, annavad võimaluse olla isikupärane ja seda pean väga oluliseks. Minu jaoks peab mood ja stiil kandma endas kvaliteeti ja massist erinema. Ma ei lähe alati kaasa sellega, mis moemaailma ja poodidesse paisatakse. Mulle meeldib neis asjus arvamust omada ja oma stiili ise kujundada.
— Kui oluliseks pead tehnilist meisterlikkust ja väärikaid materjale? Või on pigem oluline stiililine jõulisus? Selle küsimuse esitan kõigepealt, sest ilmselgelt on palju kasutatavaid materjale – just ehetes – kõige lihtsamad hobimaterjalid ja sünteetilised tekstiilid. Et kui palju teadvustad endale selliseid asju? Või ei ole see primaarne?
— Pean oluliseks, et kunstnik töötaks teemade ja materjalidega, millega ta tunneb sidet ja inspiratsioonilendu. Peaehetes on sünteetiliste materjalide kasutamine mõnikord paratamatu. Vaadates ka maailmakuulsate kübarameistrite loomingut, võib ikka näha, et krinoliinpael, näovõrk, pits, kunstlilled ja paljud kasutatavad dekoratiivpaelad ja kangad on sünteetilised. Sama on sulgedega, mis on sünteetiliselt värvitud ja ka pleegitatud. Kuid kui tegu on teatraalse ehtega, mis on loodud silma paistma, siis pole eesmärgiks naturaalsus, vaid hästi mõjuv tulemus. Tehnoloogiline meisterlikkus, detailitäpne viimistlus, värvide ja materjalide kokkusobitamine on ülimalt oluline. Minu peaehted nõuavad suurt nokitsemist ja käsitööd, õmblusmasina abi kasutan vähe. Ehete juures oskan väärikatest materjalidest küll lugu pidada, kuid arvan, et lahedaid ehteid annab teha ka kättesaadavamate materjalidega, kui seda on kuld ja teemandid.
— Millised on sinu tulevikuplaanid?
— Praegu loon sügistalvist kokteilkübarate ja peaehete kollektsiooni, mille esitlus toimub 18. septembril Tallinna disainibutiigis Les Petites. Septembri lõpus kolin Londonisse, kus loodan kübarameistrite käe alla praktikale minna ja oskusi täiendada, et siis tagasi tulla ja teha vägev lõputöö. Unistan Londonisse magistrantuuri minekust, kuna seal on võimalus spetsialiseeruda kübarategemisele.
— Ja veidi ka taustast – õpingutest ja loometeest.
— Kunst on minu elus kogu aeg olnud ja ilma selleta olla ei oskaks. Kaksteist aastat õppisin Tartu kunstigümnaasiumis. Nüüd sai läbi kolmas aasta Tartu kõrgemas kunstikoolis tekstiili erialal. Olen huvitatud ka moest ja teinud kolmekuulise praktika Londonis moedisainer Satoshi Date’i juures. Sel suvel osalesin Taanis suveülikoolis, mille teemaks oli innovaatiline jätkusuutlik mood. Pean oluliseks enda täiendamist, õppimist ja katsetamist. Olen moekunstis kätt proovinud, 2006. aastal sain Supernooval kolmanda koha, ka koolitöid olen seostanud moega ja kevadel tegin kollektsiooni üritusele Mood–Performance– Tants. Mood ja peaehted käivad käsikäes.
