Kuhu lähed, Eesti ülikool?

 (9)
Kuhu lähed, Eesti ülikool?
EPL

Vähegi asjatundlik inimene teab, et teadlasi-õppejõude ei jätku, kirjutab Tartu ülikooli rektor Alar Karis. Seda kummalisem on, kui lähestikku asetsevad ülikoolid dubleerivad õppekavu.

2005. aastal valmis Euroopa Komisjoni toel Praxise raport „Made in Estonia”. „Eesti tuleviku seisukohalt on oluline üritada kas või hägusteski piirides ettevaatlikult kindlaks teha, mida ja kuidas globaalne teaduse ja tehnoloogia areng maailmas mõjutab ning mida üks või teine areng Eesti tingimustes tähendada või pakkuda võib,” kirjutavad raportis  Marek Tiits, Rainer Kattel ja Tarmo Kalvet. „Selline maailma arengutega kursis püsimine on üks Eesti teaduse funktsioone, isegi juhul, kui me ühes või teises valdkonnas uuringutest kiirelt kasu ei saa. Eestil on võimalik ainult valida, kas globaalsete arengutega kaasa minna või stagneeruda...”

Niisiis on valik meie. Stagnatsioonist on meil oma ajalookogemuse tõttu isiklik ettekujutus. Vaevalt tahaks keegi seda korrata. Järelikult tuleks ülemaailmsete arengutega kaasa minna. Kas kaasamineku mõte on Eestile üldse vastuvõetav, kui oma minapildis ollakse unikaalne rahvas? Samal ajal on meie rahvale oluline Eesti hea käekäik ja tulevik. Paljuski seostame seda omakeelse hariduse ja teadusega, näeme haritud inimeses ja teaduses ning tehnoloogiates arenguvõtit. Pilt maailmast ja iseendast on vastuoluline, sageli müütide ja soovunelmatega seotud.

Aeg-ajalt küsitakse ülikooli- ja teadusringkondades, kas me oskame hinnata maailma üleilmastumise mõju Eesti riigile ja selle ülikoolidele. Raske on vastata jaatavalt, sest meil puudub adekvaatne pilt kõigist maailma ülikoolide ja teaduse arengu protsessidest. Aga kindlasti tuleb arutleda selle üle, kuhu suundub Eesti kõrgharidus ja teadus. Või õigemini: millised on Eesti võimalused üleilmastunud kõrghariduses ja teaduses?

Olemuselt on ülikoolid rahvusvahelised institutsioonid, kuid rahvusvahelistumine ja üleilmastumine pole sünonüümid. Rahvusvaheline oli ülikool Gustav Adolfi aegu ja nii või teisiti on ülikool rahvusvaheline ka praegu. Tänapäeva mõistes  tähendab see avatust ja konkurentsivõimet. Vabaturu tingimustes ja piirideta maailmas ei konkureerita omavahel, vaid rinda tuleb pista ikka lähemate ja kaugemate naabritega, ka päris võhivõõrastega. Avatus uutele mõtetele ja valmidus võtta vastu uusi inimesi on üks konkurentsivõime eeldusi.

Kõrgharidus kui rahvusvaheline äri

Mida kiiremini taipame, et tugev kõrgharidus on suur rahvusvaheline äri, seda parem. Näib, et Eestis on seda taibatud, aga küsimus on selles, kas me tahame selles äris osaleda. Ehk oleks õigem küsida: kas me suudame? Õigupoolest on ju ammu selge, et ainuüksi tahtest ei piisa. Näiteks hiljuti Euroopa saareriigis Suurbritannias valminud uuringust selgus, et ülikooli võime jõukust toota sõltub eelkõige ülikooli geograafilisest paiknemisest ja vähem tema liikmete võimest olla oma valdkonna asjatundja.

Aga äkki sõltub tulevik oskusest olla eriline? Kui sadu ja sadu ülikoole tahab saada Euroopa juhtivaks teadusülikooliks – nii on nad vähemalt oma tuleviku ülikooli missioonis või visioonis sõnastanud –, siis kui palju võimalusi on Tartu või Tallinna ülikoolil? Tartu tahab olla parim, kuid sama eesmärgi nimel rabeleb ka Tallinn. Ja konkurents ei tervenda, pigem killustab niigi killustunud Eesti kõrgharidust.

Taani on valinud teise tee. Taibanud, et rahvusvahelises konkurentsis ellujäämiseks tuleb mobiliseerida kõik jõud, moodustati 2005. aasta kevadel Taani globaliseerumisnõukogu. Sellesse kuuluvad valitsuse, ülikoolide, ettevõtluse ja ühiskondlike organisatsioonide  esindajad. Aasta hiljem valmis globaliseerumisstrateegia, mis üritab ühitada heaoluühiskonda ja riigi konkurentsivõimet. Taanlased leiavad, et pooled noored peavad omandama kõrghariduse, samas vähendatakse kõrgharidust andvate õppeasutuste arvu, säilitades ja luues suured, konkurentsis vastupidavad ülikoolid. Tippteadus kontsentreeritakse, infrastruktuuri, laboreid ja muud püütakse kiiremini arendada ja paremini kasutada.

Loe veel

Meilgi on ülikoolide ja ettevõtluse koostööst omajagu juttu olnud, aga ikka jooksevad ülikoolid ja ettevõtlus eri suunas. Põhjused on küll huvide konfliktis, rahastamismudelites, jäikades juhtimisstruktuurides, aga paljus ka riigi huvipuuduses ja suutmatuses reforme läbi viia. Ega Taaniski ole kõik libedalt läinud, aga ometi on endise 13 riikliku teadusasutuse ja 12 ülikooli asemel praegu kaheksa ülikooli ja kolm riiklikku teadusasutust.

Vajame vähem ülikoole

Väiksem ülikoolide arv pole eesmärk omaette, vaid kõrghariduse korrastamise vahend. Ka Eestis on see nii. Paraku vajuvad koostöökatsed ülikoolide liitmise hirmu enne, kui saab hakata rääkima tõsiselt võetavast koostööst. Hirm liituda, alla neelatud saada suretab diskussiooni. Kartmise asemel tuleks end positsioonida ja teistega võrrelda.

Kui teadusülikool ei võrdle end oma raskuskategooria parimatega ja õppele keskenduv ülikool ei võrdle end teiste õpetavate ülikoolidega, siis pole meil võimalik aru saada, kes ja kus me oleme kas või nende sadade Euroopa ülikoolide taustal, kes kõik tahavad saada rahvusvaheliseks teadusülikooliks.

Teaduse tippu on väikesel riigil raske pääseda. Väikeriigina on Eesti kurb siis, kui riigi parimad ajud võõrsile siirduvad. Andekaid noori on püütud keelitada õppima Eestis, eestlastest tippteadlasi on koju tagasi meelitatud, üritades neile pakkuda häid töötingimusi ja korralikku palka. Aga tulemused on kõhnukesed. Praegu õpib välisriikide kõrgkoolides neli tuhat Eestis gümnaasiumi lõpetanud noort. Nende hulgas on näiteks rahvusvahelise keemiaolümpiaadi kuldmedali omanik Taavi Pungas ja neljakordne keemiakuld Andres Laan, kes mõlemad õpivad Cambridge’is. Ajud liiguvad riikide ja ülikoolide vahel.

Samuti on Eestisse üritatud tuua välisprofessoreid. Lootust andvamad neist võiksid olla noored ja ambitsioonikad uurijad, kes suudaksid Eestis käivitada uusi tänapäevaseid uurimissuundi ja töötada välja innovaatilisi tehnoloogiaid. Aga muidugi peaks neile siin loodama selleks kõik tingimused. Häid töötingimusi on vaja nii välisprofessoritele kui ka omadele. Kas selleks on tingimused olemas? Lähiaastatel peaksid Eesti tingimused muutuma tõukefondide najal ideaalilähedaseks. Kas on mõeldud, kas kõige selle tarbeks jätkub ka inimesi?

Meie ülikoolide konkurentsivõime sõltub sellest, mis erialadel suudame pakkuda rahvusvaheliste tippudega võrreldavat doktoriõpet ja teadust. Akadeemik Jüri Engelbrechti sõnul otsustab teaduse tipp-taseme üle rahvusvaheline teadlaskond, mitte ühe keskmise Euroopa linna ühe või teise linnaosa valijaskond ega arvamusliidrid. Teadlased järgnevad rahale – ma ei pea silmas töötasu, vaid teadusraha. Rahvusvahelise teaduse andmebaasi andmeil on 61% kõige enam tsiteeritud füüsikuid töötanud rohkem kui ühel maal, 97% neist mitmes institutsioonis. Kuigi nad on sündinud 32 eri maal, töötavad nad 16 riigis. Sellestki ilmneb, et teadus ja kõrgharidus kontsentreeruvad. Teaduse kontsentreerumist kinnitab ka Aalto ülikooli loomine Soomes, Euroopa tehnoloogia instituudi asutamine, Kopenhaageni ülikooli ümberkorraldustest rääkimata. See, mis rahvusest üks või teine teadlane on, pole oluline. Teadussaavutusi seostatakse ülikooliga, kus teadlane töötab, mitte tema sünnimaa või kodakondsusega.

Kui võõrsil töötavad eesti päritolu teadlased tahaksidki koju tulla, siis põrkab nende tagasitulek sageli vastuvõtjate mõttekrampidele ja stampidele. Tundub, et me ise tõukame vähesedki tagasipöördujad eemale. Pole haruldased juhud, mil kellegi tagasituleku soov põlatakse ära väitega, et ega ta ei hakka kogu aja niikuinii Eestis olema. Meie mõttekrampe näitab ka suhtumine, mida ilmekalt on iseloomustanud Mihkel Oviir, kes väitis mõni aeg tagasi, et Tartu ülikool ei kuulu maailma 500 parima ülikooli sekka, küll aga kuulub Tartu vangla kindlasti Euroopa 50 parima vangla hulka. Kas oli see vaid värvikas võrdlus või näitab riigi suhtumist ülikoolidesse?

Millised on siis Eesti kui väikeriigi võimalused? Keskenduda tuleb kvaliteedile, suuruse osas pole meist vastast. Väikeriigi ülikoolil on maailmatasemel tippülikooliks võimalik saada vaid valikuliselt mõnd valdkonda arendades. Tähtis on partnerlus maailma teadusvõrgustikes. Aga rahvusvahelisele koostööle ja teadusvõrgustikes osalemisele on raske loota, kui meie ülikoolid tegutsevad igaüks omaette ja oma mina upitades. Sellistes tingimustes võiks abi tulla riigilt, sest tänapäevase konkurentsi tingimustes pole ülikoolide areng võimalik soodsa hariduspoliitilise keskkonnata. Ainuüksi infrastruktuuri arendamisest on vähe. Euroopa tõukefondi rahast on ülikoolid saanud suuri summasid, et oma ülikooli konkurentsivõimet suurendada.

Riik käib teist sammu

Kuid kas riigi otsused on ikka sellised, et kogu Eesti ülikoolihariduse konkurentsivõime suureneks? Selle asemel et suurendada ülikoolidevahelist koostööd, ehitatakse Euroopa rahaga uusi hooneid, teinekord mõne kilomeetri raadiuses, küsimata endalt, kas neid hooneid saab ka sisuga täita. Kus on see teadlaste ja õpetlaste rivi, kes ootaks ülikoolide uute hoonete ukse taga? Vähegi asjatundlik inimene teab, et teadlasi-õppejõude ei jätku. Seda kummalisem on, kui lähestikku asetsevad ülikoolid dubleerivad õppekavu või teevad teineteisest sõltumatut teadust sarnastel aladel. Pean seda raiskamiseks.

Teaduste akadeemia  2007. aasta uuring väitis, et riigil puudub selge ettekujutus, millist tööjõudu on riigil vaja viie või kümne aasta pärast, ning kõrg- ja kutseharidus on 2010. aastast algava õpilaste arvu vähenemise tingimustes selge reformikavata.

2010. aasta ulatab kohe käe, aga reformi, mille vajalikkust tunnistati mitu aastat tagasi, pole ikka. Kui väga ülikoolid ka ei tahaks, ei saa nad hakata ise end reformima, liitma või lahutama. Maastikuhooldaja roll on ikkagi riigil. Üleilmastumine sunnib endale otsa vaatama ja lahendusi otsima. Kuhu läheb neis tingimustes Eesti ülikool, kuhu suundub Eesti riik? Need kaks on omavahel rohkem põimunud ja mõjutavad teineteist rohkem, kui enesele teadvustatakse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare